Halb maine (Eesti keeles)

Proloog

 Vana lagunenud maja haprad seinad kriuksuvad sügisilma karges ja tugevas tuules. Hoonet ümbritsevate lehtpuude oksad jätavad täiskuu paistel katusele ja varemeis seintele kummituslikke varje. Tundub, nagu loodus teaks, mis sel ööl toimuma hakkab.

 Uluva tuule saatel läheneb varemetele kaks autotuld, valgustades majaesist. Tume masin jääb paar meetrit enne ajast auklikuks näritud ust seisma ning selle kollakad tuled kustuvad paari minuti möödudes. Vasakpoolne autouks avaneb aeglaselt ning välja ronib mustadesse dressidesse riietatud isik. Ta lööb ukse aeglaselt kinni ning jääb varemeid silmitsema. Ta hakkab ettevaatlikult maja poole sammuma, kuid jääb siis seisma, lastes silmadel ümbritsevast üle käia. Südamelöögid kiirenevad, kui ta ümbritsevast metsas ulgumist kuuleb.

 Nüüd juba kiiremal sammul astub ta majja, jättes ukse enda taga avali. Rasked sammud kajavad seintelt vastu, kui ta mööda kitsaid hämaraid koridore tammub. Tahtmatult sirutab ta käe ja veab sõrmedega mööda kulunud ning rebenenud tapeediga seinu. Tuttav tunne toob lapsepõlvega seotud hirmutavad mälestused esile. Sellest tingituna raputab ta oma pead, et mõtted eemale peletada ja keskenduda tähtsamale.

 Ta jõuab tuppa, mille keskel seisab kurvalt tolmuga kaetud tugitool. See ainus mööbliese viitab elule, mis oli kunagi seda maja täitnud. Nüüdseks on kõik unustuste hõlma ja karmi ilma võimusesse jäetud.

 Saanud ülevaate asukohast, suundub inimkogu taas välja. Nagu kiuste tibutab õues vihma ning teeb plaani teostamise keerulisemaks. Teades, et ta peab kiirustama, avab isik auto pagasniku ning võtab kokku kõik jõuvarud, et seitsme-kaheksakümne kilost prügikotti tõsta ja see majja vedamiseks üle õla visata.

 Vihm muudab vaatevälja uduseks ning arvestatud aja majja jõudmiseks pikemaks. Jõudnud tagasi tugitooliga tuppa, viskab ta raske sisuga koti maha ning tõmbab hinge. Ta avab koti aeglaselt, kattes käega näo roiskunud haisu eest. Kirudes end, et varem plaani täide ei viinud, tõmbab ta koti surnukeha ümbert ära ning viskab lohakalt toa nurka.

 Ta nühib jakivarrukaga ninaesist, enne kui tugitooli kõrvalt bensiinipaagi haarab. Vedelik loksub vastu paagi seinu, kui ta sellelt korgi hoogsalt maha keerab. Ta kastab tuba vängelt lõhnava bensiiniga, tehes kindlaks, et iga viimnegi piisk kataks ruumi põrandat ja osaliselt ka seinu.

 Adrenaliin valgub mööda tema keha laiali, kui ta enda ees avanevat vaatepilti näeb. Nüüd on vaja veel viimane asi teha ja siis on kõik läbi. Ta urgitseb väriseva käega taskust tulemasina ning leek plõksatab hämaruses eredalt põlema. Veel korra vaatab ta surnu poole ning kinnitab endale, et see kõik on seda väärt. Nagu aegluubis heidab ta põleva tulemasina tugitoolile, mis hetkega lahvatab kõrvetavatesse leekidesse. Et mitte ise halastamatult kiiresti levivatesse leekidesse mattuda, lahkub ta kärmelt toast ning sörgib autoni.

 Unustades momendiks kõik enda ümber, jääb ta jälgima uskumatut vaatepilti, kuidas tuli maja leekidesse neelab. Kui ümbrus lämmatavalt kuumaks muutub, hüppab ta autosse ning kihutab mööda kruusateed minema. Saatuse tahtel hävitab järjest tihenev vihm ja tuli koostöös kõik jäljed tema järel.