Halb maine (Eesti keeles)

6

Koputus uksele kajab läbi terve maja. Sander võpatab, kui uks sekund hiljem avaneb, väsinud ilmega mees lävele astumas. Mees kissitab päikesevalguse käes silmi, ning kui ta poisis Sandri ära tunneb, muutuvad ta silmad üllatusest suureks.

"Kas ma võin sisse tulla?" manab poiss näole heatahtliku ilme ning viipab käega ukse poole.

Mees noogutab kergelt ning astub kõrvale, et poeg sisse lasta. Mees sulgeb ukse Sandri järel ning juhatab poisi elutuppa. Tuba on hämar, mahagoni värvi kardinad takistamas valgusel ruumi pääsemast. Mees osutab diivanile, kuhu Sander ennast istuma sätib. Enne, kui mees tassi karastusjoogiga köögist naaseb, jõuab poiss pilgu tühjale sektsioonkapile heita. Seal enne asetsenud perekonnafotod ja muud paljutähendavad esemed on ära koristatud. Sandril pole raske ära arvata, miks seda on tehtud.

"Mis sind siia toob?" küsib tumedasilmne mees, ulatades joogi pojale ning istudes Sandri vastu, diivanlaud neid kahte eraldamas. Sel hetkel isale otsa vaadates on Sandril raske uskuda, et see mees tema ees suudaks korda saata mõrva. Mehe silmadest peegeldub ainult kurbust ja elu tüdimust. Ta on alla andnud. Seda on isegi majas valitsevast õhkkonnast tunda. Pere lahkuminek, poegadevaheline rivaalitsemine, Dennise probleemid ning nüüd ka noormehe surm on mehele laastavalt mõjunud.

"Tahtsin sind lihtsalt näha," lausub Sander ja tunneb, kuidas süda isa rõõmsameelse ilme tõtte soojeneb.

"Aitäh, Sander. See tähendab mulle palju," tänab mees ausalt.

"Vabandust, et ma sind vaatamas ei käinud. Vähemalt mina oleksin sinu kõrval pidanud olema ja sind toetama, kui Dennis suri. Ema on samamoodi siiani vaikne ega tee juhtunust juttugi. Mul on tõesti kahju." Sander tunneb, kuidas süütunne teda seest sööb. Ta saab alles nüüd aru, kui tobe oli isa vastu viha tunda kogu see aeg, nagu oleks isa saanud midagi teha, Dennise surma ära hoida.

"Pole midagi, poeg. Ma saan aru. See oli kõigile meile raske. Mul on väga hea meel, et sa otsustasid siiski siia tulla." Mees tõuseb hallilt diivanilt ning istub Sandri kõrvale.

Poisis puruneb miski ning ta puistab kõik tunded, mis teda on aasta aega piinanud, isale välja. Kahekesi istuvad nad tuned, rääkides lahusoldud aastast. Sander leiab taas sideme oma isaga, millest ta nii kaua oli puudust tundnud.

Sander lahkub paranenud südamega. Ta ei anna enne alla, kui on Dennise juhtumi lahendanud. Tema pere väärib tõde. Enne veel, kui Sander oma korterisse naaseb, saadab ta Karenile sõnumi, selgitades, et tema isa pole kohe kindlasti Dennise mõrvas süüdi.

***

Peavalu tabab Karenit ootamatult. Õnneks on tal lauasahtlis alati varukarp tablette olemas ning sinna ta seekordki käe sirutab. Juba mitmes tund arvutis passimist annab nii silma- kui peavaluna tunda. Tänapäeval peaks ju kõik mõne klikiga internetist üles leidma, aga paistab, et ka informatsiooni rohkusega seoses on selle kaitsmist oluliselt tugevdatud. Tüdruk ei leia ühtegi vanemat lepingut või tõendit, et Pintsaarte vanas majas oleks keegi varem elanud. Nagu maja poleks kunagi olemas olnudki. See viib tüdruku mõtted lihtsa ja selge tõsiasjani, et majas oli midagi varjamist vajavat.

Karen annab seekord tõesti alla ning avab mitmekümnendat korda politseitoimikud. Kuigi Dennise mõrvajuhtum on lõpetatud ning Kevini kaust suletud, loodab Karen leida veel midagi huvitavat. Tüdruk paneb otsingusse kuupäeva, mil Dennise mõrv aset leidis, ning hakkab mitmesaja registreeritud rikkumise kohta lugedes vihjeid otsima.

Mitte midagi. Kõik on väiksemad sissemurdmised, joobes alaealised, perevägivalla juhtumid, liiklusõnnetused. Mitte midagi, mis seostuks Dennise, tema perekonna, sõprade või Keviniga. Kas tõesti pole enam midagi, millest kinni haarata, et välja selgitada tõelist süüdlast? Karen tunneb, nagu oleks terve maailm teda alt vedanud. Varem Sandrilt saadud sõnum kitsendas kahtlusaluste ringi peaaegu et nullini. Kas tõesti on Kevin oma süütuse nii hästi välja mänginud ja ongi tõeline mõrvar? Ei saa olla. Karen usaldab oma venda, on alati usaldanud ja ta vannub oma elu nimel, et Kevin pole kellegi tapmiseks suuteline. Kuidas saab maailm küll nii ebaõiglane olla?

Äkitselt meenub Karenile midagi olulist. Mõrvapaigast lahkuti autoga, mille mark ja muu info on Kevini kaustas ilusti kirjas. Karen võtab Kevini kausta taas ette ning leiab sealt ka eraldi auto kohta käiva toimiku. Tuleb välja, et masin oli mõni päev enne mõrvajuhtumit kohalikust kasutatud autode müügiparklast varastatud. Pärast mõrvapäeva pole autot enam kuskil nähtud. Kas kurjategija hävitas masina või lahkus koos sellega? Selle pisikese, kuid olulise asjaolu jätab Karen meelde.

"Karen?" kõlab tüdruku selja tagant toa ukse juurest pehme küsiv hääl.

Karen pöörab ümber ning näeb ema ukselävel seismas. Tüdruk saadab talle küsiva pilgu.

"Simone on all. Ta tahab sind näha," jätkab naine ettevaatlikult.

See on midagi uut. Tavaliselt teatab Simone alati ette, enne kui Kareni juurde tahab tulla.

"Saada ta üles," vastab Karen ning tõuseb laua tagant. Naine noogutab ning lahkub vaikides. Karen kuuleb, kuidas ta Simonega all räägib. Üsna pea kuuleb tüdruk sõbranna kingakontsade klõbinat trepi astmetelt vastu kõlamas. Kareni suule moondub tahtmatult naeratus, kui ta hüperenergilist Simonet uksest sisse näeb astumas. Tüdrukud tervitavad üksteist kallistusega ning Simone istub Kareni voodile, samal ajal kui Karen jääb keset tuba seisma.

"Karen, ma olen sinu pärast jälle mures," alustab Simone juttu. Karen ristab käed kaitserefleksina rinnale. Ta saab aru küll, mida sõbranna selle all mõtleb. Viimasel ajal on Karen nende sõprussuhtes eemalolev olnud, väljaskäimised on harvemaks jäänud, varem kohustuslikud tüdrukuteõhtud enam ei toimugi. Kõik Dennise pärast. Ta soovib, et saaks sõbrannale rääkida, millega ta kogu see aeg tegelenud on, aga Karen kardab, et Simone sellesse segamine võib ka sõbranna ohtu seada.

"Ega sul jälle depressiooniperioodi ei ole?" küsib Simone püsti tõustes."Ma saan aru, et kõik Keviniga toimunu on ülimalt raske sinu ja sinu pere jaoks, aga äkki on parem eluga edasi minna?"

Tüdruk paneb lohutavalt käed Karenile ümber ning tõmbab ta oma embusesse.

"Ma ei saa," ohkab Karen. Simone saadab talle mureliku pilgu.

"Hea küll, ma annan sulle aega, aga mitte rohkem kui paar nädalat, kuna ma tõesti ei kannata enam nädalavahetuseti ilma sinuta filme vaadata," naeratab ta Karenile. Karen vastab talle samaga ning isegi turtsatab korraks naerma.

"Ma pean nüüd trenni lippama, näeme koolis," kiirustab Simone ja lehvitab Karenile, enne kui enda järel toa ukse sulgeb.

Karen vajub voodile ning peidab näo käte vahele. Ta tõesti ei suuda enam peret ja sõpru endast eemal hoida. Ta peab Dennise juhtumiga kiiresti ühele poole saama või hävitab see ta ülejäänud elu.