Halb maine (Eesti keeles)

7

Karen keerab linna peateelt aukus ja pragunenud asfaldiga tänavale, mis elektroonilise kaardi põhjal peaks viima Reinu Autopargini. Tüdruk näeb juba kaugelt suurt väljakut, kus mõningad kasutatud masinad uut omanikku ootavad. Väljakut ümbritseb kõrge võrkkaed. See viib Kareni mõtted tagasi Kevinile. Ta pole venda nädalaid külastanud ning paratamatuse tunne täidab tüdruku hinge. Mõrvari otsingute kõrvalt leiab ta harva aega millekski muuks. Kuid ta on tõele niivõrd lähedal. Ta räägib vennale kõigest, kui see läbi on.

Tüdruk siseneb parklasse läbi praokil värava ning kõnnib aeglaselt pooltühja väljaku nurgas asetseva haagiselamuni, mida asutus nii-öelda kontoriks peab, kuna ühtegi teist ehitist ligidal ei ole märgata. Ta seisatab madala trepi ees ning tõmbab sügavalt hinge, et järgnevaks julgust koguda.

Haagise uks on niivõrd lähedal, et tüdrukul oleks vaja ainult kätt sirutada ning juba saabki ta linki puudutada. Karen tõstabki käe, et uksele viisakalt koputada, kui see kriuksuga lahti lööb. Tüdruk teeb järsu hüppe tagasi, et ukselt lööki ei saaks. Lävel seisev neljakümnendates mees vahib Karenile jahmunult otsa.

"Mis sul siia asja on?" küsib mees uksepiidale nõjatudes.

Karen kõhkleb hetke enne vastamist. Kas on ikka turvaline mehelt autovarguse kohta küsida? Mis siis, kui ta kahtlustama hakkab ning otsustab sellesse politsei segada? Pähe tuleb riskantne, kuid katsetamist väärt idee.

"Ma võibolla tunnen seda isikut, kes eelmise aasta sügisel siit tumesinise BMW varastas,"alustab Karen.

Mees kissitab kahtlustades silmi ning manab näole hindava mulje. Sõnagi lausumata astub mees ettepoole ning noogutab peaga haagiselamu sisemuse poole. Karen astub, pea maas, mehe puurivat pilku vältides, haagisesse.

"Ma ei ole päris kindel, kas see on tema, seega oleks kasulik, kui te kurjategijat kirjeldaksite või turvakaamera salvestust näitaksite," asub tüdruk enesekindla naeratusega asja kallale.

Kerge tümpsatusega toetub tüsedavõitu mees õlaga haagise seinale, käed kulunud teksade taskutes, ja vaatab tõstetud kulmudega tüdrukule otsa.

"Miks sa politseile seda juttu ei räägi?"

"Ma tahan esmalt kindel olla, et see on ikka minu tuttav." Karen seisab keset kitsast piklikku haagiselamut, hoides kramplikult seljakoti sangast kinni. "Ma ei hakka tema kohta süüdistusi enne esitama." Mehe karm ilme sunnib Karenit pilku mehe silmilt eemale pöörama.

"Hea küll," kehitab mees õlgu ning suundub Karenile viibates haagise taguotsa.

Tüdruk järgneb aeglaselt, uurides veidra elamu sisu. Väikesesse haagisesse on mahtunud töölaud koos tooliga, mitmed dokumente täis riiulid, kitsas diivan külalistele ning salapärane ruum, kuhu mees hetkel siseneb. Karen jääb viisakalt lahtise ukse ees seisma. Tuba on niivõrd väike, et ainult üks inimene mahub istuma lauatäie tehnika taha.

Mõne hetke pärast on mehel videosalvestus arvutist leitud ning ta kutsub Kareni lähemale. Karen avastab, et siinse turvakaamera vaateväli on üpris piiratud. Kahendik platsist on jäänud tolle ainukese turvakaamera ette. Mees näitab sõrmega video vasakusse nurka, kus on näha ainult tumesinise auto kapott. Ta kerib videosalvestust edasi, kuni ekraani infonurka hakkavad ilmuma öötunnid ning varsti on näha, kuidas varjudest ilmub auto ette kapuutsiga kogu. Liikumismaneerist ja inimkogu proportsioonidest võib eeldada, et see on noor meessoost isik. Öö varjude taustalt ei ole võimalik midagi muud välja lugeda. Karen ohkab pettumusest.

"Ei olnud abi?" küsib mees üle õla tüdrukule otsa vaadates. Karen raputab vastuseks pead ning hakkab minekule pöörduma. Ta tunneb, kuidas maailm tema ümber kokku variseb. See oli tema ainus õlekõrs. Enam pole tüdruku võimuses venna päästmiseks midagi teha.