Halb maine (Eesti keeles)

4

Karen tuigub ahastuses, selg ees, pilku Sandrilt pööramata sügavamale metsa. Kareni puhul juba tavaks saanud ebaõnne tõttu astub ta kuivanud oksale, mis purunedes läbilõikava raksu teeb. Tüdruk hoiab kramplikult hinge kinni. Sandril ei jää see hääl kuulmata. Poiss keerab otsekohe pea puude poole, otsides silmadega hääle allikat. Noormehe hirmu reedavad kiirenenud hingetõmbed ja valvas olek. Saanud aru, et ka Sander on ehmunud, rahuneb Karen, kuid on valmis iga hetk jooksu pistma.

"Kes seal on?" hõikab Sander piisavalt valjult, et teda lähimates tihnikutes ja puudesaluskuid mitte kaugema, kuulda oleks. Liigset tähelepanu tõmmata pole hea mõte.

Karen püsib vagusalt paigal. Mis oleks, kui ta noormehele ennast näitaks? See annaks võimaluse Sandrit juhtunu kohta küsitleda. Võimalus on, et poiss ei pruugi koostööaldis olla. Halvimal juhul võib Sander osutuda palju julgemaks ja julmaks, mis lõppeks ühele noortest, kui mitte mõlemale halvasti.

Tüdruk langetab riskantse otsuse ning sammub puude vahelt välja. Hetkeks Sander tardub, valmis end tulija eest kaitsma. Kui ta aga Karenit aeglaselt lähenemas märkab, lõdvestub ta pinges keha. Tüdrukust ei ole talle ohtu, ega ju?

Noormehest rohkem kui nelja meetri kaugusele jääb Karen seisma, lõug enesekindlalt püsti. Noormehe näole ilmub muie, kui ta mugavalt oma käed rinnale risti asetab.

"Ja mida sina siin teed?" teeskleb ta suurt imestust.

"Asjakohane oleks sinult sama küsida, kuid vastust võin juba aimata," jääb Karen külmaks.

Poiss kallutab justkui mõtiskledes pead, andes mõista, et on segaduses.

"Sina tapsid Dennise! Kadusid juba varakult linnast, et keegi sind kahtlustada ei mõikaks. Nüüd tulid tagasi, et minu venna ja pere üle naerda ning hävitada veel viimsed tõendid. Kas sa saad aru, kui palju valu sa oled põhjustanud?" purskab Karen kannatamatult välja. Tüdruk teab, et sellised süüdistused on ülekohtused, kuid see on ainus efektiivne viis tõde paljastada.

Sander taarub šokeeritult tahapoole tuhaste majajäänuste otsa tagurdades. Poisi kehakeelest võiks eeldada, et ta on paljastatud ja kõik, mida Karen julgusehoos eeldanud oli, on osutunud tõeks, kuid Sandri järgnevad sõnad üllatavad tüdrukut.

"Ma lahkusin neli aastat tagasi ja kõik need aastad ei vahetanud ma Dennisega sõnagi. Ma tean, et tal oli suuri pahandusi ametivõimudega ning paljud siin linnas ei sallinud teda, kuid miks mina kõikide teiste seast peaksin tahtma tappa oma venna? Mind ei huvitanud tema tegemised ning nendesse sekkuda ei oleks olnud mõistlik. Ma tulin tagasi, et eelmisel aastal toimunus selgusele jõuda. See kõik on mulle väga piinarikas, sest ehkki ma Dennist tema tegude pärast põlgasin, armastasin ma teda ikka kui oma venda." Poisi silmades väreleb kurbus. "Ja kõige imelikum on see, et ta mõrvati meie enda lapspõlvekodus. Keegi peale meie perekonna ei oleks võinud teada, et veetsime lühikese aja oma elust siin majas," lisab Sander, viibates selja taha.

"Lapsepõlvekodu? Te elasite siin? See ei ole võimalik. Ma mäletan seda maja kui lobudikku. Keegi ei oleks suutnud siin elada, veel vähem teie rikas pere," imestab Karen käsi laiutades.

Sander kehitab õlgu ning turtsatab naerda. "See on see, mida teised nägid. Me ei olnud alati rikkad. Enne, kui nii-öelda "tuntuks"," poiss näitab sõrmedega jutumärke, "saime, elasime vaesuses, nii uskumatu, kui see ka kõlada võib. Varjasime end teiste eest siin, enne kui isa tasuva töö sai ja linna kolisime."

Karen hammustab süütundes huult. Kerge on mõelda, et Pintsaarte pere on alati õnnes ja rikkuses elanud, sest nii nad ju kõigile end esitlevad. Ometi on kõigil saladusi, mida hea meelega teiste eest varjata soovitakse.

"Ma võin oletada, et sa oled siin Dennise mõrva pärast?" kummardub Sander ettepoole.

"Jah," ohkab Karen, "proovin samuti asjades selgust leida."

"Kas sa oled midagi teada saanud?"

Tüdruk vaatab ettevaatlikult Sandrile otsa. Ta on siiski potentsiaalne süüdlane, nii aus kui ta ka näida võib. See, kui tüdruk annaks poisile teada, et ta juhtumil jälil on, võib Karenit ohustada.

"Ma pean lahkuma," lausub Karen puterdades.

Sander mõistab, et Karen varjab midagi, ent ei jõua sõnagi lausuda, kui tüdruk juba puude vahele haihtub ning ta miljonite küsimustega üksi jätab.

***

Kui irooniline. Päevast päeva astuvad õpilased nende uste vahelt sisse, täidavad jutumulinaga kooli koridori, vahetavad möödunud päevade muljeid. Kõik on ametis tühiste asjadega ega märka, et miskit on valesti. Kas siis keegi ei taha teada tõde? Miks on nii oluline varjata, karta? Kõik on löönud nii lihtsalt käega. See on pettumust tekitav. Selliseks olemegi siis muutunud - üksteisest sõltuvad, keegi pole enam niivõrd iseseisev, et aidata avalikustada tõde.

Nende hallide seinte vahel, koridorides, klassiruumides, vetsudes - igal pool on tunda pealesunnitud salatsemist. Õhk on valedest paks. Kõik hoiavad hinge kinni, et tõde kogemata välja ei paiskuks. Sellele tuleb teha lõpp. Nüüd ja kohe.

Pea norgus, eemaldub rahvasummast üks kogu. Tundub, nagu rõhuks kole tõde ka teda, kuid ei, teda rõhub teadmatus. Kogu ei tõsta pead enne, kui on jõudnud seinani, millest kõik teised elu eest eemale hoiavad. Ainult helgematel hetkedel tulevad nad siia, et teeseldud kaastunnet avaldada. Aasta tagasi lilledest ja hüvastijätukaartidest ümbritsetud mälestustahvel on nüüd vaid hall väljapanek.

"Karen!" kajab üle koridori ergas hääl. Kogu pöörab pea tahvlilt hääle suunas. Simone hõljub kergel sammul, lai naeratus suul, Karenini.

"Hei, miks sind eile koolis polnud?" küsib blond tüdruk lustakalt. Karen manab näole naeratuse, et Simone omale vastata.

"Mul oli tegemist," vastab ta lihtsalt. Simone paistab vastusega rahul olevat ning lehvitab eemal olevale poisile. Jällegi üks poppidest. Millal Simone küll jätab poiste, kes niikuinii tema südame murravad, jahtimise?

"Kas tuled klassi?" küsib ta eemalolevalt, pilku vaheldumisi kutile, siis jälle Karenile pöörates.

"Ja, kohe, ma pean vetsust läbi minema," kinnitab Karen ning heidab sõbrannale veel ühe närvilise naeratuse.

Simone eemaldub mälestustahvli ees seisvast Karenist. Sõnavahetus röövis Karenilt mõned kallid minutit ning nüüd vaatab ta pingsalt tahvlit enda ees, otsides vihjeid. Tahvel on täis fotosid Dennisest korvpallitiimiga, sõpradega ja mõni ka perega. Piltide kõrval on terve koolipere poolt lisatud kirjakesed. Karen loeb kiiruga kirju, leides vaid teeseldud kahjutunnet.

Esimene kell teatab, et peab klassi oole suunduma. Südame põksudes otsib Karen midagi intrigeerivamat. Ning seal see ongi! Üks paljudes korvallitiimi piltidest. Fotol on kooli tiim just võitnud riiklikul koolivõistkondade mängudel ning igale liikmele on kingitud võidu eest tulemasin. Karen ei kahtle hetkekski, et see on see sama, millest politseiraportis juttu oli, kuna raportisse lisatud pildilt võib kergesti välja lugeda tulemasina küljele märgitud tiimi nime. Nüüd on vaid kaks võimalust – kuna sündmuspaigalt leitud tulemasin ei saanud olla Dennise valduses, sest muidu oleks see laibaga koos hävinud, seega on see mõne tiimiliikme oma või võttis keegi enne maja põlema süütamist Dennise oma. Kuid kuidas said tulemasinale Kevini sõrmejäljed?

Teise kella saatel kiirustab Karen matemaatikaklassi, aju pöörasel kiirusel uut informatsiooni analüüsimas. Nägu krimpsutades mõistab ta, kellele peab ennast lähimal ajal ilmutama. See ei saa olema kerge, kuid Kevini ja tõe pärast peab ta seda tegema.