Halb maine (Eesti keeles)

9

"Me peame rohkem Mihkli kohta teada saama," alustab Sander kohe, kui nad autoni jõuavad.

"Seal pole midagi rohkem teada. Dennis tappis ta. See, kes sinu vanasse majja põles, oli Mihkel." Sander kohkub Kareni vastuse ees.

"Aga laibal oli Dennise DNA. Kuidas sa selle ümber lükkad?"

"Ma ei tea, aga me peame ta üles leidma." Kareni näos ei liigu lihastki. Aasta aega proovis ta leida vastuseid kohutavale mõrvamüsteeriumile, kuid vastus ootas teda lähemal, kui ta arvata oskas. Nüüd ei tunne ta enamat kui viha Dennise vastu.

"Sõida viimasesse kohta, kus teda nähti, ning sealt hakkame järjest linnast välja sõites ümbrust uurima. Ta on piisavalt tark, et mitte linnas sees pesitseda. Me leiame ta tumesinise BMW järgi." Sander kuulab hoolega kõrvalistmel seletavat Karenit. Tüdruku karm enesekindlus hirmutab poissi. Tüdrukul võib kõiges õigus olla, kuid Sander ei suuda uskuda, et Dennis tegelikult ka elus on.

Hilisõhtuni tiirutavad noored Tartu äärelinnas, küsides möödujatelt Dennise kohta. Mõned paljudest tunnevad ta pildilt ära ainult uudiste pärast, kuid keegi ei ole teda lähiajal näinud. Karenis süveneb pettumus ning tüdimus. Ka autode pidevast jälgimisest on ta silmad väsinud. Sander pakub välja võimaluse hotellis öö veeta, kuid Karen ei ole kangekaelselt nõus veel nii kergesti alla andma.

"Palun tee veel üks tiir selle Selveri juures, kus teda viimati nähti," pakub Karen välja. Sander ohkab ning keerab inimtühjal ristmikul otsa ringi. Pimedus on kõik oma kodudesse ajanud ning terve linn on justkui seiskunud tummas lummuses. Vilkuvad valgusfoorid lisavad veel olukorrale salapära.

"Jää seisma!"

Kareni järsk hõige ehmatab Sandri tema mõtisklustest välja. Poiss keerab auto teepervele ning jääb imestunult Karenit vaatama. Ta järgneb tüdruku pilgule, mis on suunatud autoaknast tee vastas olevate majade poole. Ühe tänavalaterna valgusevihu alla kõnnib mehelik kuju. Kui valgus tolle näole langeb, ahastavad nii Karen kui Sander. See on Dennis.

"Jälita teda," Kareni hääletoon langeb sosistamiseni, nagu kartes, et Dennis võib nende juttu kuulda.

Sander lülitab autotuled välja ning keerab vaikselt tagasi sõiduteele. Dennis oli juba kiirete sammudega kaugele jõudnud, seega polnud ohtu, et ta autot end jälitamas kuuleks. Üsna pea keerab Dennis ühekorruselise maja sõiduteele. Sander peatab auto paar maja eemal, kuid siiski piisavalt lähedal, et Dennise maja selgelt näha oleks.

"Sa pead sisse minema ja temaga rääkima," satub Karen järjest rohkem õhinasse. Tõde on käega katsutav.

"Juba? Kas me ei peaks mõnda aega teda jälgima ja sobivaimat hetke ootama?" Sander pigistab autorooli. Nüüd, kui ta on teada saanud, milleks Dennis võimeline on, ei tundu just hea variandina talle lihtsalt koju sisse rammida.

"Praegu ongi just õige aeg!" Karen vaatab tagasi, poisile otsa. "Helista mulle ja ma salvestan kõne samal ajal, kui ta üles tunnistab." Tüdruk urgitseb välja oma mobiili ja Sander teeb sama. Ärevus voolab lainena poisist üle. Algselt tundus plaan ning selle täide viimine niivõrd lihtne, kuid alles nüüd mõistab Sander plaani ohtlikkust. Tagasi pöördumiseks on juba hilja.

"Sa oota autos ning helista kohe politseisse, kui ma ülestunnistuse olen saanud."

Karen noogutab Sandrile vastuseks ning ootab, kuni poiss on autost lahkunud. Ka tüdruku enesekindla väliskihi all peitub hirm olukorra ees, kus kõik võib valesti minna. Ta jälgib pingsalt, kuidas Sander Dennise majani kõnnib. Ukse ees peidab poiss osavalt oma telefoni jaki rinnataskusse ning küsib vaikselt, kas Karen teda kuuleb. Tüdruk vaatab telefoni oma peos ning vastab sama vaikselt. Pimedas autos on heledalt kumav mobiiliekraan tüdruku ainuke valgusallikas ning mõnes mõttes ka tema ainuke lootuskiir.