Halb maine (Eesti keeles)

1

Inimtühjas koridoris kajavad Kareni sammud, kui ta kiirustades klassi poole sörgib. See on juba mitmes kord nädala jooksul, kui ta esimesse tundi hilineb. Enne bioloogia klassi jõudmist möödub tüdruk mälestustahvlist, millele ainult põgusa pilgu saadab - ta meel muutub mõruks. Valusate mälestuste uimas astub Karen klassi, kõigi pilgud pöörduvad ta poole. Tüdruk vabandab ruttu õpetajale ning hiilib vaikselt oma kohale aknaäärses tagumises pingis.

Vajudes kurnatult toolile, ohkab ta märkamatult. Simone vaikne jutuvada jookseb Kareni kõrvust mööda, iseenesest veerevad ta põskedele pisarad. Hiljutised läbielamised on tervise ning psüühikaga oma töö teinud, kinnitab tüdruk endale. Kõikide probleemide põhjuseks on ainult need, kinnitab ta.

Simone noomiv hääl toob Kareni mõtisklustest välja ning ta pöörab kiiresti pea oma kõige kallima sõbranna poole ja see tekitab hetkelise pööritustunde. Alati rõõmsa pruunisilmse Simone näole tekib šokeeritud ilme, mis muudab ka Kareni enda meeleolu kartlikuks. Ta järgib silmadega sõbranna nimetissõrme, mis viitab professor Kaselaane karmi figuuri poole. Professori näoilme lööb tüdruku otsekui jalad alt.

"Kas ma pean oma küsimust kordama, Karen?" lausa nõuab habetunud mees.

Aasta jooksul on kõik aru saanud, et sellele mehele meeldib väga rääkida, sealjuures korrata oma ütlusi tähelepanematutele õpilastele, et nende enesekindluse müüri veel mõned augud lüüa. Häbist väljapääsemise võimalust nägemata palub Karen kodutöö kohta esitatud küsimust korrata ning hingab kergendunult, sest see osutub millekski, mille vastust ta õnnekombel teab. Kareni selgesõnaline vastus paistab professorit rahuldavalt, kuid tõre ilme ta näolt ei kao tunni lõpuni.

"Mis sinuga toimub?" ei jäta ka söögivahetunnil Simone Karenit rahule.

Nad istuvad söökla tagumisse lauda, kus tavaliselt kooli popid õpilased istuvad, kuid neid ei paista sellel vahetunnil olevat. Nad seavad end rahulikult mitte eriti isuäratavat ühepajatoitu sööma.

"Ma läksin eile hilja magama ja olen kurnatud," luiskab Karen oma sõbrannale.

Kuigi Simone teab kõike Kareni perekonna kohta, ei taha ta veel rääkida, mida eile öösel teada sai. See kõik on veel talle endalegi suur šokk.

Koolipäev möödub pooltes tundides magades ning ülejäänutes poole kõrva ja silmaga õpetajale tähelepanu pöörates. On täiesti tavaline rutiinne päev, mitte midagi huvitavat ei toimu.

Teel koolist koju püüab Karen oma mõtteid korda seada. Mitte miski ei ole enam endine, vaid tuhandeid kordi hullem. Aeg on seisma jäänud alates toimunust, kõik on mõistnud elu karme käike ning loobunud lootmast. Keegi ei oodanud midagi sellist ning nüüd elatakse hirmus, sest see kõik pole veel läbi. Tõsiasi, kuidas üks juhtum võib hävitada terve ühiskonna, on valus. Rahu saabub alles siis, kui tõde on päevavalgele toodud ja selle eest otsustab tüdruk salamisi ise hoolitseda.

Hirm ja kinnised tunded, mis valdavad tervet linna, pole ka Kareni enda perekonda puutumata jätnud. Lõbusad koosveedetud ajad on jäänud unustuste hõlma, usaldus on asendunud kahtlustustega ning suhtlemine vaikusega. Päevad suubuvad öösse painavas tummuses.

Mööda detailideni meelde jäänud tänavat kõmbib tüdruk maja poole, mida ta juba nädalaid koduks ei nimeta. Kindlusest on saanud varemed. Endine grandioosne mahagoni tooni kolmekorruseline puumaja seinapikkuste akende ning kalli mööbliga on nüüd nagu iga teine siin linnas. Sügisilma hämarus muudab raagus puude siluettidega õhkkonna tonlikumaks.

Raske uks kriuksub avamisel, saates tühja majja painava kaja. Vanemad on lükanud kojutuleku aega nii hilja peale kui võimalik, et vältida üksteise valust nõretavaid pilke. Seega ei ole neid varem koju oodata kui kella üheksaks. See annab Karenile piisavalt aega, et oma mõtetesse sulguda ning leida uusi vihjeid. Kuid täna on tal teised plaanid.

Leidnud kiirelt midagi hamba alla ning teinud ära mõned lihtsamad koolitükid, kiirustab ta Tartu sõitva bussi peale. Kõik peab olema minuti pealt planeeritud, kuna bussid käivad ainult kolm korda päevas ning tüdruk ei taha võimalust käest lasta.

Tunnise bussisõidu jooksul ei suuda Karen ei muusika ega lugemise abil tõrjuda peast mõtteid seoses eelmise õhtuga. Ta peab sellest temaga rääkima.

Teekond sihtkohta pole veel kaugeltki pärast bussisõitu lõppenud. Tüdruk tänab bussijuhti väljudes ning kiirustab bussijaama taha, kuhu ta eelmisel nädalal oma ratta oli jätnud. Imekombel pole keegi proovinud seda lukust lahti saada ning see seisis armetult nii nagu viimati jäetud. Vana ratas on kulunud, porilauad ja lenkstangid roostetanud, kuid hädavajalikud sõidud kannatab ära.

Nelja kilomeetri sõitmine tundub seekord üllatavalt kerge. Õhtune päike soojendab Kareni nägu ning õrn tuulepuhang värskendab meelt. Kodulinna rõske ilmaga võrreldes on Tartu kandis nagu paradiis.

Jõudnud hoonest paarikümne meetri kaugusele, toetab ta ratta õrnalt vastu puud ning läheb edasi jalgsi. Kaela õieli ajades seirab ta üüratu kõrget metallaeda, millele on põimitud okastraat. Aia eesmärki teades muutuks igaühele siin viibimine eemaletõukavaks, kuid Karen on sellega juba harjunud. Kui imelik see ka näib, tunneb tüdruk end siin kodusemalt kui kuskil mujal.

Noogutanud tuttavaks saanud valvurile, avab too Karenile väravad ning laseb tüdrukul rahumeeli sisse tulla. Ka uksel ei peata keegi Karenit ning ta saab segamatult külastajate ruumi siseneda. Enne veel küsitakse talt kindluse mõttes nime ja muud informatsiooni, samuti seda keda ta külastama tuleb, et see kõik hiljem andmebaasi sisestada. Tüdruk valib aknaäärse laua, millele oranž päike jänkusid joonistab, ning istub ühele kahest toolile.

Viie minuti pärast avaneb ruumi uks ning sisse astub korravalvur, kaasas pikk, lihaseline, tumepäine noormees. Kui noormees Karenit märkab, kerkib ta näole nagu imeväel naeratus ning silmad säravad rõõmust. Karen tõuseb, et venda emmata, ning nad istuvad koos laua äärde.

Kevini ainuke õnnehetk siin põrgus on just noorema õe külaskäik, millest mõlemad viimast võtavad. Tavapärased tervitused ning küsimused, nagu "Kuidas sul läheb?" ja "Mis vahepeal toimunud on?", tunduvad tavapärased, kuid neile on need ülimalt olulised. Kuigi nende kodune elu on täiesti lõhki rebitud, on side õe ja venna vahel tugevnenud.

Kui möödunud nädala muljed jagatud, jõuab Karen lõpuks teemani, mille mainimine mõlemale haiget teeb, kuid selle ignoreerimine ei tule kõne allagi.

"Eile õhtul sain ma lõpuks kohalikku politseiarhiivi sisse," sirutab Karen käe seljakoti poole ning tõmbab välja paksu kausta, kuhu kogu leitud info kogutud on.

"Sorisin pikka aega failide vahel, kuni leidsin midagi huvitavat," lappab ta pabereid, kuni õiged lehed leiab ning venna ette lükkab.

"Nagu sa tead, maja ning Dennise surnukeha oli täielikult hävinenud ja see on ka sinna märgitud, kuid leitud asitõendite hulka on hiljuti, täpsemalt eelmine reede, lisatud majast leitud metallist tulemasin. Järgmisele lehele on lisatud sellest pilt."

Noormees lappab kahte lehte ja loeb, kulmud kortsus. Lõpuks ta ohkab ning lükkab paberid tagasi õe poole.

"Mulle ei meeldi, et sa sellega tegeled, sa tead seda. Sa võid vahele jääda. "

"Minuga ei juhtu midagi," kinnitab Karen. Noormees vaatab õele otsa ja saab aru, et õe tegutsemise keelamine oleks võimatu.

"Kevin, ma ei lõpeta enne, kui su siit välja saan. Sina ei teinud seda ja mina olen otsustanud tõelise süüdlase paljastada, keegi ei saa mind peatada. Mul on terve kaust faile, täis tõendeid sinu kasuks," korjab ta seletades paberid kokku.

Uksel seisev valvur annab käeviipega teada külastusaja peatsest lõppemisest.

"Kes sind usub?" heidab noormees ette.

Karen vastab küsimusele, saates vennale enesekindla pilgu: " Selles juhtumis on midagi veidrat ning mina uurin tõe välja."