Halb maine (Eesti keeles)

2

 Karen pilk pöördub mehele, kes kohviku uksest pahuralt sisse kargab. Paduvihm on mehe pealtnäha kalli mantli läbimärjaks kastnud, ning kui ta letile läheneb, lirtsuvad tema nahast jalatsid põrandaga kokkupuutudes. Kirudes endamisi ning jalgu taga vedades vajub mees vaikselt leti taha.

"Üks must kohv piimaga," kõneleb mees jämedal häälel.

"Kas soovite veel midagi?" küsib Karen viisakusest.

"Ei. Palun tehke kähku," mühatab mees vastu.

Karen pöörab mehele selja ning astub kohvimasina ette. Ta vajutab nuppu, mille peale masin ellu ärkab, ning seejärel voolab sellest must kuum vedelik topsi. Karen kiirustab toimingutega, et tujukat klienti mitte ärritada. Tüdrukul pole täna sõimangute jaoks tuju. Pärast maksmist lahkub mees rahulolevalt.

Hämarduv taevas annab tööpäeva lõppemisest märku, kuid Karen ei saa ka viimastel minutitel puhata. Kohvikusse siseneb kamp noormehi, kelle vali jutuajamine pahandab nii mõndagi, kes kohvikus rahulikku õhtut veeta soovivad. Nad liginevad letile ning Karen märkab tuttavaid nägusid - Kevini vanad klassivennad.

"Hei!" hüüatab üks neist. "See on ju Kevini väike õde!"

Karen manab näole sunnitud naeratuse, kui terve kamp tema ette seisma jääb. Tüdrukule meenub teda kõnetanud poisi nimi. Magnus. Aastaid tagasi, kui Kevin oli keskkooli lõpetamas, käis iga nädalalõpp kamp tema sõpru nende maja keldriruumis pidutsemas. Karen mäletab ronkmustade juustega Magnust kui ühte neist. Poiss oli alati viisakas, kuid seal toas muutus ta kellekski teiseks. Pealtnäha korralikus noorukis peitusid isekus, viha ja vägivald, millal iganes alkohol tema suule pääses.

Ebameeldivad mälestused muudavad Kareni ettevaatlikuks. Ta heidab Magnusele ebakindla pilgu ning küsib tagasihoidlikult noormeeste tellimuse. Nagu arvata võib huvitab neid ainult kõige kangem kraam.

"Me ei müü siin alkoholi," ütleb Karen, suunates tähelepanu taas Magnusele. Noormehe pilk sinistes silmades kalgistub ning ta saadab tüdrukule julma muige. Poiss teab väga hästi, keda Karen temas näeb. Kamp pöördub pettunult minekule, kohviku külastajad neile järele vaatamas.

Karen ohkab kergendatult, kui ta lõpuks tagaruumidesse pääseb ja põlle eest viskab. Miskipärast on tänane tööpäev ta eriti ära kurnanud. Riietusruumist väljub samasuguse sini-valge- triibulise põllega Mari-Ann. Karen kadestab tema alatist rõõmsameelset olekut ning oskust vabalt klientidega suhelda. Külarahvas armastab teda. Heledapäine naine tervitab Karenit ning lahkub kitsast ja umbsest ruumist, mida kohviku töötajad puhketoaks nimetavad.

Toa süngus langeb tüdrukule ning ta tunneb end hallide seinte vahel kui lõksus olevat. Klaustrofoobne mõju sunnib Karenit võimalikult kiiresti lahkuma ja juba viis minutit hiljem on ta kohviku uksest välja astumas. Karge õhk tervitab ta nägu ning õrn tuul silitab põski. Karen hingab sõõmu jahedat õhku ning raskus hingest on nagu pühitud. Tüdruk astub kergemal sammul kodu poole, saatmas õhtu hämarus. Kuid hämarus pole ainuke, mis vargsi Karenile järgneb.

Pilk keemiaõpikule laual vähendab veelgi Kareni isu koolitükke teha. Selle asemel tõstab ta öökapilt sülearvuti heledast puust kirjutuslauale ning logib sisse. Eelmise õhtu aia taha läinud katse filosoofia esseed kirjutada vahtis arvutiekraanilt vastu. Karen sulgeb Wordi akna ning siseneb internetti. Läbi mitme häkkimislehekülje pääseb ta taas politsei arhiividesse. Igapäevaselt tegelenud informatsiooni otsimisega, pole tal enam keeruline leida Kevin Kase juurdlusmaterjale tuhandete teiste seast. Viieleheküljeline dokument on täis fakte kuritöö asukoha, asitõendite ning süüdlase kohta. Lootus leida midagi uut, mida järjekordselt analüüsida hävitatakse Kareni enda silme ees, kui ta märkab dokumendi esimese lehe üleval nurgas suurte punaste tähtedega seisvat sõna "Lõpetatud".

Kareni toob šokist välja laual vibreeriv mobiiltelefon. Helistajaks osutub Simone. Karen raputab mõtete selginemiseks pead ning vastab kõnele.

"Tšau, mis teoksil?" siristab Simone. Tema elurõõmsat aurat on ka läbi telefoni tunda.

"Tegelen koolitöödega," ohkab Karen ning tõmbab kohusetundlikult laua nurgal vedeleva keemiõpiku enda ette. Oleks siiski aeg kodutööd ära teha ja mitte jätta need jällegi viimsele minutile, nagu Karenil viimasel ajal loomulikuks kujunenud on.

"Kes neid ikka viitsib teha," väidab Simone telefonis ning Karen noogutab nõustuvalt. "Aga," venitab Simone salapäraselt, "mul on parem idee. Ma vean su sealt kongist välja, mida koduks nimetad, ning viin su üliägedale peole. Olen viieteist minuti pärast sinu juures."

"Kas minul on ka õigust otsustada, kuhu minna tahan?" küsib Karen, kuigi on juba õpiku eemale lükanud ning riidekapi juurde astunud.

"Seekord mitte,"sõnab Simone ning lõpetab kõne. Ega ta erilist varianti peost kõrvale hiilida ei jäta, kuid täna on Karen sellega isegi rahul. Pärast pingelist ja rusuvat päeva tundub meeli vabastav pidu täiuslikuna.

Simone jõuab täpselt selleks ajaks, mil Karen on leidnud endale sobiva riietuse. Allkorrusel jookseb Karen kokku emaga. Tüdruku üllatuseks polnud ta vanemate koju tulemist tähele pannudki. Ta heidab emale vildaka naeratuse ning väljub sõna lausumata majast.

Istunud Simone autosse, embab Karen põgusalt sõbrannat. Raadiost kõlava pop-muusika saatel asuvad nad teele.

"Kus see "üliäge" pidu siis seekord toimub?" tunneb Karen huvi, kui nad linnakeskuse poole sõidavad.

"Marietta otsustas, et peab oma sünna varakult ära ning seda ühes nurgataguses klubis. Sinna nii kergelt ment ei kipu ja lärmiga ollakse harjunud. Kuna see on avalik koht, mõtlesin, et tirin sinu ka sinna, ehkki meid sinna ei kutsutud." Tüdrukud naeravad koos Simone kavala plaani üle.

Üsna varsti jõuavad nad graffitiga kaetud seintega hoone juurde. Ukse vahelt vilkuvate tulede järgi otsustades on pidu juba alanud. Simone saab tüdrukud Marietta nime mainimisel kergelt sisse ja siis nad ongi pooljoobes, higist märja, ringi kargava rahva seas. Kõrvulukustav räpp täidab väikest saali. Simone märkab baari kõrval tuttavaid nägusid ning veab Kareni läbi laulule kaasa karjuva rahvasumma sõbrannadeni. Simone asub kohe sõbrannadega klatšima. Karen pole Simone teiste sõbrannadega piisavalt tuttav, et ka ise vestlusesse liituda, seepärast toetub ta letile ning lehvitab eemal seisvale baarmenile. Karen peab üle lärmava muusika mehele oma tellimuse karjuma. Hetke pärast on tüdruku nina all soovitud segumahl.

"Ma ei teadnudki, et Roometil noorem vend on," kuuleb Karen ühte Simone sõbrannadest lausuvat. See lause köidab Kareni tähelepanu. Ta pöörab kiiruga ümber, unustades täielikult letil seisva joogi.

"Ta oleks kindlasti midagi maininud," ütleb Kareni vastas seisev punapäine tüdruk.

"Ma ei saa aru, mida ta siit peolt, eriti veel linnast, otsib peale kõike toimunut," imestab Simone. Karen neelatab närviliselt. Roometi venna kohalolek siin linnas pöörab kõik Kareni oletused pea peale.

"Missugune ta välja näeb?" tunneb pruunipäine sõbranna huvi.

"Ta seisab seal Magnuse pundi juures. See heledapäine mustas nahkjakis kutt," näitab punapea üle hüplevate peade.

Karen märkab kirjeldatud poissi. Õllepudel käes, naerab kutt millegi peale. Ta tõstab pudeli suule ning võtab sõõmu, suunates pilgu laval seisvale DJ-le. Täpsed näojooned ja karm kehahoiak maalib Kareni silme ette pildi Roometist. Poisi sarnasus Roometile jahmatab Karenit. Tüdruk on just pead eemale pööramas, kui poiss küljele vaatab ja oma pilgu Kareni silmadesse puurib.