Halb maine (Eesti keeles)

3

 Karen langetab pea ning trügib läbi rahvasumma vetsude poole. Naiste vetsu järjekord on piisavalt lühike, et vabanduste saatel mõnest liiga paljastavalt riietunud joobes neiust mööda libiseda. Niipea, kui Karen hämarasse ruumi pääseb, tormab ta kaugemasse kabiini ja lukustab enda järel ukse. Nõrkus võtab tüdruku üle võimust ning ta vajub põrandale. Iseenesest valguvad mööda põski alla rasked pisarad. See pole ainuke kord, kui ta sellise meelevalla käes vaevleb. Tookord, hilisõhtul pärast pikaleveninud pidu linnapargis- ei! Praegu pole aeg juhtunule mõelda. Aga ta ei suuda unustada seda nägu, neid tumedaid kurjusest küllastunud silmi. Tüdruku viha on muutunud hirmuks.

Ennast kogunud, tõmbab Karen end püsti ning väljub silmi pühkides kabiinist. Ta heidab pilgu peeglisse, nähes enda ees seismas tundmatut tüdrukut. Enesekindlust väljendav kehahoiak ja julgus näoilmes on kaetud nähtamatu, samas selgelt äratuntava hirmulooriga. Punased silmad ja kahvatu nahk annavad räsitud ilme. Tüdruk haarab kraanikausi äärtest värisevate kätega kinni ning langetab pea, värskendades nägu külma veega. Jahedus aga ärgitab aju ning temas kasvab kindlus. Ta peab lõpuni vastu pidama, siis on kõik. Lõpp valedele ja piinale.

Karen tõukab end kraanikausist eemale ning ajab selja sirgu. Pikkade sammudega on ta ukse juures, lükkab selle jõuga lahti ning sukeldub muusika saatel hüplevate inimeste hulka.

Äkitselt haarab kellegi käsi Kareni omast ning tüdruk vaatab imestunult üles. Klubi hämaras valguses seisab ta ees Dennise vend.

"Vabandust selle pärast," viitab noormees noogutusega oma käele, mis Kareni peatanud oli.

"Ma tahtsin ainult küsida, kas sa oled Karen? Kevini õde?" kummardub poiss Karenile lähemale, et sõnad läbi valju muusika tüdrukuni jõuaksid.

Tardunud olekus Karen noogutab kergelt, mis poisile märkamata ei jää. Noormehe pilk muutub otsekohe meeldivast tõsiseks.

"Ma sooviksin sinult Dennise mõrva kohta küsida," poisi haare Kareni käe ümber muutub tugevamaks ning tema silmadesse hiilib salapärane varjund.

"Mina ei soovi. Lase minust lahti!" tüdruk tõmbab hooga käe poisi haardest lahti äärepealt ühele blondiinile käega vastu selga lajatades ning kiirustab inimesi eemale tõugates baarileti ääres jutustavate sõbrannade poole.

Noormees hõikab veel midagi Karenile järele, kuid tema sõnad kaovad kõrvulukustava muusika ja sumiseva peorahva müra sekka.

"Mul hakkas halb. Nagu tõsiselt halb. Palun lahkume," puristab Karen Simonele samal ajal teda väljapääsu poole tõmmates.

Maja tühjus kajab Kareni sammudele vastu. Ta ei raatsi tulesidki põlema panna, vaid sörgib otsejoones trepist üles. Oma toa ees jääb ta seisma. Uks on lahti, laualamp põleb ning tüdruku voodil istub naine. Karen tunneb vaevu naises ära enda ema. Kahvatule, stressist tumedate silmaümbrustega näole ilmub sunnitud naeratus.

Karen jalutab vaikselt tuppa ning hakkab lahti riietuma, ignoreerides tahtlikult võõraks jäänud ema. Kui Karen laua taha istub, veerevad naise suult üksikud laused, mille hulgas hellitussõnad ja tundetud küsimused tüdruku käekäigu kohta.

"Mul ei ole aega ega tahtmist praegu mõttetustest rääkida," hammustab Karen.

Naine langetab pettumusest pea. Ta proovib hingehinna eest vestlust jätkata, et rääkimata jutud ja koosveetmata ajad tasa teha, kuid see ei näi õnnestuvat.

"Ma mõtlesin, et võiksimine mõni õhtu välja sööma minna. Kutsuksime isa ka kaasa," pakub välja Kareni ema.

"Kuid tegudeni ei jõua sa kunagi," pomiseb tütar.