Strong Girl

1. osa - Kool

Miks minul on hommikud sellised unised ja tuimad? Teised inimesed liigutavad ennast erksalt ning on rõõmsad ja siis tulen mina enda mossitamisega ja rikun kõik ära.

Äratuskell käis juba viis minutit tagasi, kuid ma lesin ikka veel voodis ja vaatan lage. Täna ma küll kõikidesse tundidesse ei jõua.

Tõusen voodist ja longin aeglaselt ning vaevaliselt vannituppa. „Ma vihkan hommikuid,“ lausun vaikselt endale ja hakkan hambaid pesema. Viimaks värskendan veel külma veega nägu ja vahetan riided.

Selga panen kampsuni ja teksad. Lõpuks valmis saades võtan oma käekoti, mida ma kasutan ka koolikotina ning liigun alla kööki. Enne veel viskan koti esikusse ukse kõrvale.

Köögis laual ootab mind juba tädi Bella tehtud pannkoogid moosiga ja kuum kohv. Istun lauda ning võtan lonksu oma kohvist. Kööki tuleb tädi ja ütleb mulle naeratades: „Tere hommikust!“ Vastan talle samaga, kuid mitte nii energiliselt.

Söömise lõpetades liigun esikusse ja panen selga jope ning jalga saapad. Haaran ukse kõrvalt oma koti ning astun majast välja.

Õues on kõik hall ja natuke tibutab vihma. Praegu on märtsikuu, kuid ikka on kogu aeg külm ja pime. Viimati paistis päike sügise alguses.

Jalutan bussipeatusesse, mis on minu majast paari-saja meetri kaugusel.

Näen juba kaugelt, et bussipeatuses ootab mind Rebecca, kes on minu tulekut juba märganud ja nüüd lehvitab mulle laialt naeratades. Vastan samaga, kuid naeratan ainult korraks.

Bussipeatuses polnud mitte ainult Rebecca, vaid ka James, kes mulle kohe üldse ei meedi. Ta käib meie klassis ja arvab, et saab endale iga tüdruku, keda ta vaid tahab. Praegu on ta minu sihikule võtnud ja püüab iga hinna eest mu tähelepanu võita.

Rebeccani jõudes alustab tüdruk kohe juttu: „Tead, täna pidid meie klassi uued poisid tulema,“ lausub Rebecca rõõmsalt. „Nad on nagunii samasugused nagu meie praegused klassivennad,“ ütlen lause lõpu eriti teravalt ja valjult välja ning vaatan Jamesi poole, kes seisab meist umbes meetri kaugusel. Ta püüab mu pilku eirata ning poisi nägu muutub kurvaks ja tundetuks.

Rebecca saadab mulle ühe kurja pilgu, kuid ma ei tee sellest välja ja muigan omaette.

Mõne aja pärast tuleb buss ja Rebecca trügib esimesena bussi, et meile kohad ära võtta. Tavaliselt on buss pooltühi ja ainult mõni inimene istub kuskil akna ääres. Täna on aga bussis palju rahvast ja kõik istmed on täis.

Peame Rebeccaga püsti seisma ja hoiame nendest kollastest postidest kinni. James seisab päris meie lähedal ja jälgib mind pingsalt.

Rebecca seletab mulle midagi nendest uutest poistest, kuid ma ei viitsi teda kuulata. Mina ja Rebecca oleme tegelikult kaks täiesti erinevat inimest. Meil pole mitte midagi ühist. Rebecca on selline rõõmsameelne ja ergas, kuid mina seevastu olen tuim ja ükskõikne. Aga ikkagi tahab ta minusugusega aega veeta ja talle paistab see sobivat.

„Palun tee natuke rõõmsam nägu! Täna on ju ikkagi reede,“ ütleb ta mulle, kui me bussist välja astume. „Kui ma matemaatika kontrolltöö ära teen, siis võib olla näed mind täna naeratamas,“ ütlen uniselt ja haigutan. Rebecca raputab sellepeale pead ja muigab omaette.

Kooli jõudes lähme kohe enda kappide juurde ja paneme ülariided kappi.

Täna on koolis palju sagimist ja kõik on kuidagi elevil. Korraga jooksevad kamp tüdrukuid meist kiljudes mööda. „Mis neil hakkas?“ küsin kulmu kortsudades, sest üks nendest tüdrukutest jookseb mulle otsa ja mu kott kukub maha. Võtan selle kiiruga maast ülesse, sest muidu oleks keegi sellele peale astunud. „Mh, ma rääkisin sulle ju, et meie kooli tulevad uued poisid,“ lausub Rebecca närviliselt ise ringi vaadates, et ehk ta näeb neid poisse.

„Mis nendes siis nii erilist on?“ küsin talt ja panen koti õlale. Sama teeb ka Rebecca. „Nad on ju sealt One directionist,“ ütleb ta naeratades. Oh jah, kuulsused. Seda mul veel vaja.

„Nad suudavad kindlasti su tuju paremaks teha,“ ütleb Rebecca lootusrikkalt mulle otsa vaadates. „Looda sa,“ ütlen talle veidi muiates. Rebecca pööritab oma siniseid silmi ja lõpuks me jõuame matemaatika klassi juurde, kus pole kedagi.

See on kummaline, sest kell heliseb kohe ja keegi pole veel siin ootamas. Kell heliseb ja samal ajal tuleb õpetaja ja teeb meile ukse lahti. Sammume Rebeccaga klassi. Mina lähen kohe viimasesse ritta kõige aknapoolsemasse pinki ja võtan seal tunni jaoks vajalikud asjad välja. Rebecca istub minust kaks rida ette poole sammuti akna juurde. Kevadeti on siin mõnus, sest päike paistab aknast sisse ja see on nii soe. Täna aga pole päikest. On ainult pilved ja udu.

Nüüd hakkab rahvast klassi tulema ja mõne aja pärast on klass täis. Minu ja Rebecca kõrval on vabad kohad, sest me tahame alati üksi istuda.

„Täna me ei tee kontrolltööd, sest meile tulevad uued õpilased,“ ütleb õpetaja meile tõsiselt. Klassis kostuvad rõõmuhõiked ajavad mind muigama. Mul endal on ka hea meel, et ma saan täna ühe kahe vähem.

Korraga keegi koputab klassiuksele ja sisse astuvad kaks poissi. Tunnen nad kohe ära ja jään ühte neist põrnitsema. Nemad ongi need one directioni poisid, kes meile pidid tulema. Vaatan Rebecca poole ja ta näost on näha, et ta on ühest neist lummatud ja naeratab nüüd kõigest väest, et poisi tähelepanu võita.

Talle meeldib see blondi peaga sinisilmne poiss, kes vaatab klassis ringi ja naeratab. Teine on aga lokkis juustega ja roheliste silmadega, kes vahib mind ja muigab. Nad tutvustavad ennast klassile.

Tüdrukud sosistavad omavahel ja itsitavad lapsikult. Ei viitsi neid kuulata ja vaatan hoopis tühja pilguga aknast välja.

Ehmatan, kui keegi mu kõrvale istub. Vaatan ta poole ja see on lokkis juustega poiss. Ta naeratab mulle võluvalt, kuid ma eiran seda ja kuulan hoopis õpetajat. Selle teise nimi on Niall, aga tema, kes mu kõrval istub, tema nime ma ei mäleta. Niall istub Rebecca kõrval ja saadab tüdrukule võluvaid naeratusi. Rebecca naeratab muidugi vastu ja flirdib temaga nii, kuidas oskab.

Jälgin neid tükk aega, kuni mul sellest kõrini saab ning ma turtsatan omaette. „Kas sulle ei meeldi, et nad suhtlevad?“ küsib nüüd rohleliste silmadega poiss, kes istub minu kõrval ja on ilmselt mind jälginud. Vaatan talle ülbelt otsa ja lausun: „Mul on ükskõik,“ ütlen tusaselt ja keeran pilgu õpetajale. „Kuidas arvad,“ ütleb ta ja muigab endamisi.

Ta jälgib mind terve tund ja aeg muudkui seisab. Lõpuks saab tund läbi ja ma panen oma asjad kiirelt kokku, et kooli taha suitsetama minna.

Võtan kapist oma jope ja libistan endale selle selga. Koti panen kappi ja liigun kooli taha parki, kus ei käi peale kojamehe vist keegi.

Istun pingi peale ja võtan taskust suitsupaki. Sealt võtan ühe suitsu ja panen selle põlema. Tõmban esimese mahvi. Olemine läheb poole paremaks ja tuju tõuseb veidike.

Järsku tunnen, kuidas keegi mu kõrvale istub. Võpatan, kuid siis näen, et see on jälle see tüüp, kes klassis mu kõrval istus. Jäin talle küsivalt otsa vaatama. „Miks nii ilus tüdruk suitsu teeb?“ küsib ta nüüd ja vaatab mulle naeratades otsa. Ilmselt lootes, et ma viskan suitsu ära. „Kas ma ei või?“ küsin kulmu kortsutades ja puhun talle suitsu näkku. Ta hakkab köhima ja käega suitsu enda juurest ära ajama. Turtsatan naerma. „Tead ikka, et see on kahjulik sinu tervisele,“ ütleb ta nüüd mind murelikult vaadates. „Kas mul on selline nägu peas, nagu mind see huvitaks?“ küsin ja tõmban viimase mahvi. „On küll,“ ütleb ta ja tõuseb koos minuga püsti, sest ma viskasin suistu prügikasti.

Kergitan ta öeldu peale kulmu. Miks teda huvitab minu tervis?

Hakkan kooli poole kõndima, sest olen tundi hilinemas. „Mis su nimi on?“ küsib ta nüüd mulle järele kõndides. „Miks ma peaksin seda sulle ütlema?“ küsin käed tasku pannes ja oma tempot veidike kiirendades. „Kuule, ära ole nüüd nii kangekaelne,“ ütleb ta mulle ja naeratab elavalt. Nüüd tuli mulle ta nimi meelde. Ta on ju Harry Styles.

Naeran endamisi ja raputan pead, et miks mulle ta nimi ennem meelde ei tulnud. „Mis sa naerad?“ küsib ta mind uurivalt vaadates.

Ma olen praegu nii vihane ta peale. „Minu nimi on Adriana ja palun jäta rahule mind!“ ütlen kõvasti ja surun enda hääles vihatooni maha, kuid see ei õnnestunud.

Kooli jõudes panen oma jope kappi ja võtan sealt koti. Liigun geograafia klassi juurde. Seal on juba Rebecca ja Niall. Nad naeravad ja räägivad üksteisega.