Strong Girl

8. osa - Unista edasi!

„Aitäh, et mul siin magada lasid,“ tänan teda enne ta toast lahkumist. Niall noogutab mulle naeratades. Naeratan vastu ja astun toast välja. Nüüd pean ma minema enda tuppa, kuigi ma ei taha seda teha. Seisatan toa ukse taga ja pean endaga aru, kas minna sisse või mitte. Ma kardan. Rebecca on nagu nii seal. Ma ei tea, kas ma suudan rahulikuks jääda või torman talle kohe kallale. Mõelda vaid, paar päeva tagasi olime me temaga parimad sõbrad ja nüüd on ta mu vihavaenlane. Ma ei anna talle seda kunagi andeks.

„Miks sa siin seisad?“ küsib järsku kellegi lõbus hääl mu selja tagant. Võpatan ja keeran ta poole. See on Louis, kes vaatab mind imeliku pilguga. Ma ei tea, mida vastata. „Ma ei tea ise ka,“ vastan võltsnaeratust tehes ja kehitan õlgu. „Hmm.. Aga seisa siis edasi. Ma ei sega sind rohkem,“ lausub ta naeru tagasi hoides ja läheb trepist alla. Õõõh, nüüd ta arvab, et ma olen päris hulluks läinud.

Hingan paar korda sügavalt sisse-välja ja astun tuppa. Harry magab voodis ja imekombel on ta seal üksi. Miks ta ikka veel magab? Tegelikult pole mul aimugi, mis kell on. Liigun vaikselt meie toas asuvasse garderoobi ja panen ukse kinni ning ka lukku. Võtan ukse juurest tooli pealt enda käekoti ja otsin sealt oma telefoni.

Pika otsimise peale leian selle ja kell näitab 10.56. Pole ime, miks Harry magab. Hommik on alles. Ja mina juba mõtlesin, et kohe jõuab õhtu kätte. Võib olla selle pärast, et Niall oli enne mind juba üleval ja ta jõudis isegi pesemas ära käija ja endale kohvi teha.

Harry peaks iga kell ärkama, sest Nialli käest sain teada, et neil on kell 12.00 kuskil mingi kokku saamine ja seal nad arutavad neid esinemise asju ja värke. Niall kutsus mind ka kaasa, aga ma ei lähe, sest tahan üksi olla.

Ma lubasin, et ma lähen täna koju tagasi, kuid ma lükkan seda paari päeva võrra edasi, sest tahan veel natuke New Yorgis ringi käija.

Kõnnin akna juurde ja võtan oma ruudulisest kohvrist pesemisvahendid ning riided ja lähen nendega vannituppa. Kui pestud saan panen endale selga valge topi, jalga tumesinised kitsad teksad ja valged sokid.

Valmis saades lahkun vannitoast ja lippan kiiresti garderoobi tagasi, sest Harry juba niheleb voodis. Järelikult ta ärkab kohe ülesse ja tahab minuga rääkida. Mina temaga küll rääkida ei taha.

Garderoobi jõudes võtan oma roosast kohvrist kammi ja liigun peegli ette. Otsustasin, et täna ma meiki ei tee. Kammin juuksed ära ja olengi valmis.

Selle aja peale on mul kõht tühjaks läinud. Võtan kaasa enda telefoni ja lähen garderoobist välja. Harry on nüüd üles ärganud ja on vist vannitoas.

Liigun toast kiiresti välja, sest ma ei taha teda näha. Kööki jõudes on seal Eleanor. „Hommikust!“ ütleb ta naeratades. Vastan samaga, kuid ei naerata. Võtan kapist hommikuhelbeid, piima ja kausi ning asetan need lauale. „Kuulsin, et läksite Harryga lahku,“ ütleb Eleanor kurvalt, „on see tõsi?“

Miks ta pidi mulle seda praegu meelde tuletama? Mis see tema asi on? „Jah, läksime,“ vastan ülbelt ja ükskõikselt ning kallan kausis olevatele hommikuhelvestele piima peale. „Vabandust, ma ei tahtnud su tuju rikkuda,“ lausub Eleanor vabandavalt ja tema ilmest on näha süütunnet. Hilja juba. „Pole midagi,“ ütlen vaikselt naeratada püüdes.

Samal ajal tuleb kööki Harry. Võtan enda kausi ja lusika ning lähen elutuppa sööma, sest ma ei taha Harryga ühes köögis olla. Tegelikult ma ei taha temaga ühes majaski olla. Võib olla lähen ma hotelli, kui ma teda siin veel palju nägema pean.

Võtan elutoas diivanil istet ja alustan söömist. Panen telekast mingi suvalise seriaali mängima ja jään seda vaatama. Köögis on nüüd palju rohkem hääli, kui ennem. Arvatavasti on kõik seal ja söövad hommikusööki. Mina sinna küll minna ei kavatse. Nagu nii hakkavad kõik  mulle kaasa tundma.