Strong Girl

9. osa - Miks sa teed mulle nii?

9. osa

Peale kohvikut Eleanor helistab Louisele, et ta meile järgi tuleks. Liigume Eleanoriga kaubanduskeskusest välja teda ootama. Elina läks siia lähedale hotelli, kus ta veel mõnda aega peatub. Leppisime temaga kokku, et homme teeme mina ja Eleanor ta poistega tuttavaks ja kutsume ta meile. Lõpuks jõuabki Louis ja me istume autosse.

Koju jõudes võtan oma kotid autost ja lähen enda tuppa. Panen need voodi ette maha ja viskan voodisse pikali. Täna oli ikka nii hea päev. Sain endale uue sõbranna ja palju uusi asju ka veel. Ma loodan väga, et see päev läheks ka edasi hästi. Vaatan seinal olevat kella ja see näitab 17.30. Päris kaua olime poodides.

Minu mõttelõnga segab Harry, kes tuppa astub. Tõusen kiiresti püsti, võtan enda eest kotid ja lähen ilma sõnagi ütlemata ja talle isegi otsa vaatamata garderoobi ning lukustan ukse, et ta sisse ei saaks tulla. Ma tõesti ei taha teda näha ja veel vähem temaga rääkida.

Seisan uksele väga lähedal ja kuulan, mida ta teeb. Ühtegi häält ei kostu ning see tundub kahtlane. „Adriana,“ kostub järsku Harry kurb hääl ukse juures, „miks sa teed mulle nii?“ Ma ei oska midagi vastata. Ise ta tahtis seda. Mida ma nüüd ütlema peaksin? Ma ei saa talle andeks anda. Aga samas on mul valus teda sellisena näha. Pisarad tulevad mulle silma. „Samamoodi nagu sina mulle tegid,“ ütlen karmilt ennast kokkuvõttes ja pühin pisarad näolt ära.

„Palun anna mulle andeks! Ma ei saa ilma sinuta elada,“ lausub Harry peaaegu sosinal. Peale seda lauset käib mu südamest valujõnksatus läbi ning ma pean tugitooli istuma. Mis see oli? küsin endalt mõttes ja hoian kätt südamel. See oli samasugune, nagu siis, kui ma teada sain, et mu vanemad surid. Õnneks see valu kaob kiiresti ning varsti suudan juba püsti tõusta. Ta ei saa ilma minuta elada. Vale jutt. Saab küll. Mu sisse koguneb jälle viha ning ma tahaksin kogu garderoobi segamini lüüa. „Selle peale oleksid võinud enne mõelda, kui mu parima sõbranna juude läksid, Styles,“ lausun vihaselt. Mulle ikka veel ei mahu see pähe, kuidas ta võis nii teha.

Ma ei jää vastus ootama, vaid hakkan hüsteeriliselt ja nuttu tagasi hoides kohvreid pakkima. Valmis saades võtan kohvrid kätte ja lahkun garderoobist. Harry istub voodil pea käte vahel. Kohe, kui ma tuppa astun tõstab ta pea ja jälgib mind üllatunult. „Kuhu sa lähed?“ küsib Harry ja vaatab kõiki mu kohvreid, millega ma ukse juurde kõnnin. „Ära lähen,“ lausun põlastusega ja astun toa uksest välja.

„Ei, palun ära mine! Ma armastan sind!“ ütleb Harry mulle järele tulles ja haarab mu käest tugevalt kinni. „Aii,“ kisendan ma, „lase lahti! Ise sa tahtsid seda, et ma minema läheksin. Kui sa oleksid mind rahule jätnud oleksin ma võib olla siia jäänud,“ karjun talle põhimõtteliselt näkku ja püüan enda kätt ta haardest vabaks saada.

Harry laseb lõpuks mu käest lahti ja läheb enda tuppa tagasi ning lööb ukse pauguga kinni. Võtan kohvrid ja lahkun kiiresti majast, sest ma ei taha enam siin olla.

Oma asjadega värava juurde jõudes kutsun takso ja jään seda ootama. Umbes viie minuti pärast see jõuabki. Taksojuht aitab mu kohvrid autosse panna.

„Sõidke siit kõige kaugema hotelli juurde!“ ütlen taksojuhile käskivalt. Ta noogutab arusaadavalt ja alustab sõitu.

Peale poolt tundi sõitmist peatume maja ees, mille ukse kohale on kirjutatud „The Quin“. „See on üks parimates hotellidest, mida ma tean,“ ütleb taksojuht ja ulatab mulle viisakalt käe, et ma saaksin autost välja astuda. Võtan ta käest kinni ning astun välja. Silmitsen suur ja ilusat maja. „See peaks küll sobima,“ ütlen võltsnaeratust tehes. Maksan arve ning see järel tänan taksojuhti. Hotelli sisse minnes on seal kõik väga ilus. Sellel taksistil on küll väga hea maitse.