Strong Girl

3. osa - Kõik on hästi

Kõnnime vaikuses. Vahepeal Harry saadab mu poole uurivaid pilke, kuid mul pole mõtteski esimesena vestlust alustada. „Kus kandis sa elad?“ küsib ta järsku kaugusesse vaadates. „Ja miks ma peaksin seda sulle ütlema?“ küsin kulmu kortsutades ja enda jalgu jälgides. „Ei peagi. Lihtsalt küsisin,“ ütleb ta vaikselt ja hingab sügavalt sisse.

Mul on temast tegelikult kahju, et ta minusuguse peale oma aega viitsib raisata. Ma ainult klähvin talle vastu ja olen vägagi napisõnaline. Ütleks ta siis midagi vastu, kuid ta vaatab mind ainult oma kurbade roheliste silmadega ja palub vaikides, et ma temaga nii tõre poleks.

„Tundub, et meil on sama kodutee,“ ütleb ta ja näitab käega mu maja suunas, mis on juba eemalt näha. „Kus sa tead, et see minu maja on?“ küsin üllatunult. „Ma nägn sind hommikul sealt välja tulemas,“ lausub ta muigega.

Mis ta luurab mu järele või?! Jään teda lolli näoga vahtima ja seisma jäädes. „Luurad või?“ küsin ühte kulmu tõstes ja nägu krimpsutades. Harry ainult muigab ja kõnnib endasi. „Sa ei vastanud mu küsimusele,“ ütlen talle järele joostes ja ta ette seisma jäädes. „Soovin sulle õnne! Me oleme nüüd naabrid,“ ütleb ta naeratades ja astub minust mööda.

Ei no tore. Nüüd ma olen selle Styles’ga veel naaber kah. Raudselt elavad tema bändikaaslased ka seal. Issand, miks minu naaber peab olema kuulsus? Nagunii hakkavad ta fännid siin pildistama ja autogramme nõudma ja poole ööni värava taga karjuma.

Olen juba tükk aega ühe koha peal seisnud, kuni mul hakkab endalgi igav ning ma keeran ennast tema poole ja jalutan talle järele. „Kukkusid või?“ küsib Harry naerdes ja isegi mitte selja taha mind vaadates. Podisen talle vastu, et sa ise kukud varsti, kuid ta ei kuulnud seda. Ja parem ongi.

Jõuan lõpuks talle järele ja siis olemegi minu aia taga. Seisame vastastiku ja vaatame üksteisele silma. Miks ta nii f*cking kena peab olema!

Ta astub mulle paar sammu lähemale. Mu käed hakkavad värisema ja süda hüppab sees. „Aga tsau siis!“ ütleb ta mulle väga lähedal olles, ning see järel oma maja poole minnes.

Jään talle järele vaatama. Lõpuks teen aia värava lahti ja astun sealt sisse. Sama teeb ka Harry, kelle nöos on salakaval muie, nagu ta plaanitseks midagi.

Liigun oma maja ukse ette ja otsin kotist võtmeid. Vaatan korra Harry poole, kuid ta astub samal ajal majja sisse. Oleks teda veel näha tahtnud..

Suure otsimise peale leidsin võtmed ja tegin ukse lahti ja astun sisse. Kedagi pole kodus, nagu tavaliselt. Võtan jalanõud jalast ja mantli seljast ning lähen trepist ülesse enda tuppa. Viskan koolikoti voodi kõrvale öökapi juurde ja jalutan akna juurde.

Mu aknast näeb Harry maja. See on suur ja avar. Ehitus on peaaegu sama nagu meie majal, ainult et meil pole nii palju rõdusid, kui neil. Järsku näen, et Harry maja aknal on keegi ja vaatab mind. Tõmban silmad vidukile, et teda paremini näha.

Ta on poiss, pruunide juustega ning ta naeratab mulle. Naeratan arglikult vastu ja tõmban kaardina ette. Jalutan akna juurest voodi ette ning mõtlen, mida ma teha võiksin.

Üks hetk keegi koputab uksele. Jooksen ruttu alla ja teen ukse lahti. See on Harry. „Tsau,“ ütleb ta naeratades, „kas sa välja viitsid?“ Jään teda muigega vaatama. „Noo..“ ütlen venitades, sest tegelikult ma tahsin Rebeccaga välja minna, „olgu peale, ma tulen.“ Harry nägu lõi särama. „Tule sisse,“ lausun  ja teen talle ukse rohkem lahti.

Harry tuleb majja ja paneb ukse enda järel kinni. Lähen trepist ülesse oma tuppa. Harry tuleb minu järgi.

Tuppa jõudes küsin tema ette seima jäädes: „Ja kuhu me väljas läheksime?“ „Me võiksime minu juurde minna,“ ütleb ta naeratades ja mu toas ringi vaadates. Tegelikult on see hea mõte, sest ma polegi ta teisi bändikaaslasi näinud.

Lähen peegli ette ning hakkan endale meiki tegema. „Sa oled ilma meigita ka ilus,“ ütleb Harry mu voodile istudes ja mind naeratusega jälgides. Muigan ainult selle peale ning panen ripsmetele ripsmedušši.

„Ennem ma nägin aknast ühte su bändikaaslast vist. Ta oli ka akna peal ja vahtis mind sealt,“ ütlen korraks tema poole vaadates ning siis edasi tegutsedes. „See võis olla Zayn,“ ütleb ta ja keerab oma pilgu aknast välja. Ühte ma neist siis juba tean, kui ma sinna lähen. Või no tegelikult kahte, sest Nialli ma tean juba koolist.

Kui valmis sain tõusin püsti ja liikusin ukse poole. „Lähme,“ ütlen käega vibutades ja Harry tõuseb selle peale püsti. Liigume alla ja ma panen jalanõud jalga.

Võtan veel võtmed ja keeran välisukse lukku. Jalutame Harry maja poole. „Kas teised teavad, et ma tulen?“ küsin tuima häälega. „Ja, ma hoiatasin neid ette,“ ütleb ta muigega. Turtsatan selle peale.

Lõpuks jõuame tema ukse juurde ja lähme sealt sisse. Kohe jooksis esikusse üks poiss, kes oli mulle täiesti võõras. Ta vaatab mind naeratades ja siis jookseb trepist ülesse teisele korrusele. Vaatan Harryle imelikult otsa. „See oli Louis,“ ütleb ta naerdes. Kergitan ühte kulmu ning võtan jalanõud jalast ära.

Edasi liigume elutuppa. Seal on väga suur televiisor ja väga avarad aknad. Diivanil istuvad 4 poissi, kelle pilgud on kõik minule pööratud. Seal on ka Zayn. Tunnen ta kohe ära. Ta vaatab mind uurivalt. Seal on ka Niall ja Louis, kuid ühte neist ma ikkagi ei tea.

Kõik vaatavad mind kahtlustavalt, nagu ma oleks mingi pätt või ma ei tea kes. „Harry tõigi oma pruudi meile,“ kisab Louis naerdes ja viskab Harry suunas padja. „Ole vait! Me pole paar,“ ütlen närviliselt talle ja jään teda vihaselt põrnitsema. „Oi kui kurb,“ ütleb Louis kurba nägu tehes kuid siis ikkagi naerma pursates. „Louis, lõpeta!“ ütleb see poiss, kelle nime ma ei tea. Louis tõmbab ennast lõpuks tagasi ja podiseb midagi enda ette. „Tema on Adriana,“ ütleb Harry lõpuks piinliku vaikust peatades.

„Nemad on Liam, Zayn, Louis..“ ütleb ta kuid siis segab teda jälle Louis: „Kuule camoon, ta teab niigi meid.“ Harry saadab talle kurja pilgu ning näitab mulle peaga, et me teisele korrusele läheksime.

Jalutan talle järele ning lähme ühte tuppa. Ilmselt tema tuppa. Tuba on suur ja avar ning toa keskel oli väga väga suur voodi. Kui ma peaksin sellises magama, siis ma eksiksin seal ära. Toal on ka rõdu, mis on jällegi väga suur ja peaaegu sama suur, nagu tuba ise.

Istun ta ilmatuma suure voodi peale ning jään teda küsivalt vaatama. „Ja mis me edasi teeme?“ küsin toas ringi vaadates. Ta istub mu kõrvale ja kehitab õlgu.

--------------------------------

Oleme juba 3 tundi tema toas juttu rääkinud. Ta rääkis mulle, kuidas ta oma bändi sai ja mina rääkisin talle natuke oma elust. Kõik on nii hea praegu. Istume ta voodil ja lihtsalt vaadame üksteisele silma. Hammustan oma alahuult ja natuke punastan. Harry tuleb mulle lähemale.

Lõpuks me suudleme. See on mu elu kõige parem hetk.