Strong Girl

2.osa - Uued tutvused

Rebecca armub liiga kiiresti ning pärast olen mina see, kes teda lohutama peab kui mingi kutt ta maha jätab. Mul oli ka kunagi poiss, aga ta tegi mulle väga haiget ja sellest ajast peale ma ei usu enam suhetesse ega armumisse.

Üks hetk Niall ja Rebecca suudlevad. Ma ei saa seda pealt vaadata, kuidas mingi tüüp jälle mu parimat sõbrannat ümber sõrme mässib. Lähen kiiresti nende ette seisma ja köhatan valjusti. Nad lõpetavad ja Rebecca vaatab mulle vihaselt otsa. „Mul on vaja sinuga rääkida,“ ütlen talle tõsiselt ja vaatan Niallile otsa, kes ei suvatsenudki ennast liigutada. „Omavahel,“ lausun kurjalt. Niall saadab mulle pettunud pilgu ning läheb meist veidi eemale.

Rebecca jääb mulle küsivalt otsa vaatama. „Ma ei taha, et sa temaga nii kiiresti suhtesse astuksid,“ ütlen veidi karmilt. „Mida? Sina tuled mulle seda ütlema? Kuule, kui sinul mingi poisiga viltu läheb, siis sa ei saa keelata minul armumist,“ ütleb ta mind oma pilguga põletades.

„Olgem ausad. Iga kord peale sinu järjekordset ebaõnnestunud suhet tuled sa minu juurde ja nutad minu rinna najal. Mulle aitab sellest. Sul on peaaegu iga kuu uus kutt. Saa ei saa nii jätkata,“ ütlen talle närviliselt otsa vahtides. Ta vaatab mulle otsa, nagu ta tahaks mind kohe siin samas ära tappa.

„Niall on teistsugune,“ lausub ta püüdes vabandust otsida. „Sa oled seda öelnud vähemalt 10 poisi kohta,“ ütlen tüdinult ja pööritan silmi. Rebecca silmades on kahetsus ja kurbus, sest ma tuletasin talle meelde tema kõige esimest poissi Michaeli. Ta oli vägivaldne ja kastutas Rebeccat ära. Peale seda Rebecca hakkaski iga kuu uue mehega käima.

„Sa ei saa mulle öelda, mida ma teen või ei tee,“ ütleb ta nüüd ja ta silmad lausa põlevad vihast. Rebecca saatis mulle veel ühe tigeda ja ennasttäis pilgu ning siis lahkus mu juurest.

Mulle pakub selline vaatepilt naudingut, kui ma saan ta endast välja viia. Siis ta näitab, milline ta tegelikult on ning mulle see meeldib.

Rebecca kiirustab mööda koridori vetsude poole. Samal ajal tuleb õpetaja ja teeb meile klassiukse lahti. Temaga koos on ka Harry, kes teeb mulle naeratades silma. Pööristan selle peale silmi ning astun klassi sisse.

Geograafias istun ma kolmandas reas teises pingis. Minu kõrval istub aga James. Selle pärast ma vihkangi geograafia tunde ja ootan pingsalt, millal tund läbi saab.

Lähen oma pingi juurde ning panen koti maha. Enne veel võtan kotist asjad ja istun toolile. James, kes mu kõrval istub jälgib mind pingsalt. Ta tahaks nagu mulle midagi öelda, kuid ei julge või ei oska.

Harry istub minust kaks pinki paremal ja ka tema jälgib mind. Mul on ebameeldiv olla ning ma hakkan nihelema. James paneb seda tähele. „Kas midagi on juhtunud?“ küsib ta tõsiselt ja mureliku pilguga. Tema silmad on pruuni värvi ja tukk on lakiga ülesse aetud. Talle ei sobi selline soeng ning ma arvan, et ta saab sellest isegi aru.

Vaatan teda ükskõikselt ja siis ütlen: „Ja, kas peaks midagi valesti olema või?“ pärin vaikselt. Ta tunneb ennast kohmetult ning ma muigan selle peale. James kortsutab kulmu ja mühatab. See tekitab minus veel suurema naeruhoo ning ma turtsatan kõvasti.

Õpetaja, kes tahvlile hoolega mingit mõtetust kirjutab, vaatab nüüd klassi poole pingsalt ja püüab ära arvata, kes seda tegi. Tal ei õnnestunud see ja ta saatis meile ühe ähvardava pilgu.

Järsku lendab mu lauale mingi paberitükike, mille peal oli kirjutatud „Adrianale!“ Võtan selle oma kätte ja silmitsen seda kahtlustavalt.

Kas ma loen mis seal kirjas on või mitte? Keeran aeglaselt paberi teistpidi. „Kas ilus tüdruk tuleks täna õhtul välja? Harry ;*“

Mu nägu läheb järjest punasemaks. Viimati ma punastasin 2 aastat tagasi. Vaatan vihaselt Harry poole. Tema ainult naeratab laialt ja teeb näo, nagu ta ei teaks midagi.

Keeran pilgu tagasi paberile, mis mu värisevate käte vahel on. Tavaliselt mu käed ei värise. Ma ei saa üldse aru, mis minuga toimub.

Võtan pastaka ning kirjutan vastu: „Ilusal tüdrukul pole täna õhtul aega ühe nõmeda poisiga välja tulla. Sorry :)“ ja viskan selle tema lauale tagasi.

Heidan veel korraks pilgu tema poole. Ta näost on näha, et ta on pettunud ja kurb. Natuke valus on teda sellisena näha.

Mida sa nüüd räägi Adriana?! Sa pole ju ometi temast sissevõetud.. Raputan eitavalt oma mõtete üle pead ja juba helisebki vahetunnikell.

Panen asjad kiirelt kokku ja lahkun klassist esimesena. Lähen istun enda lemmikule aknalauale, kuhu tuleb minuga koos ka tavaliselt Rebecca, kuid täna on tal muid tegemisi.

Aknalaual istudes näen, kuidas Rebecca ja Niall hoiavad käest kinni ja räägivad minust mõni meeter eemal jutu. Vahest saadab Rebecca mulle vihaseid pilke, kuid mina ainult muigan vastu.

Järsku istub minu kõrvale Harry. „Kas Rebecca ongi selline?“ küsib ta nende poole vaadates. „Mismõttes ’selline’?“ küsin talle mõistmatult otsa vaatades. „Selline, kes astub kiiresti suhtesse ja nii?“ küsib ta mulle armsalt otsa vaadates. Ta rohelised silmad põletavad mind.

„Jah. Tal on iga kuu uus suhe,“ ütlen ükskõikselt ja tüdinenult, sest tahan juba siit koolist jalga lasta. Harry noogutab arusaadavalt pead. Tunnikell heliseb ja ma tõusen aknalaualt, et klassi minna. Sama teeb ka Harry.

----------------------

Lõpuks on need tunnid läbi ja ma jalutan vaikselt kodu poole kuulates kõrvaklappidega muusikat. Üks hetk keegi haarab mult käest. Vaatan ehmunult ta poole ja see on Harry. „Ära ehmata! Mul pidi süda seisma jääma,“ ütlen hingeldades. „Vabandust! Ma ei tahtnud,“ ütleb ta vabandades ja mulle otsa vaadates.