Strong Girl

10. osa - "Ära nuta, kullake!"

 „Sa peaksid talle andestama!“ ütleb Eleanor mu toas närviliselt ringi kõndides. „Ma ei suuda,“ ütlen voodil istudes ja näo kätesse peites. Eleanor mühatab ja tõmbab ühe tooli mu ette ja istub sellele. „Aga sa peaksid vähemalt talle ütlema, et teie vahel on kõik läbi, mitte laskma tal niimoodi piinelda,“ lausub Eleanor närviliselt.

See kõik, mis ta räägib on õige, aga ma ei saa! „Ma ei suuda,“ suudan vaid öelda ja pööran pilgu aknast välja, vältides Eleanorile otsa vaatamist. „Aga midagi sa pead ju tegema. Harry oleks täna juba peaaegu..“ lausub Eleanor valjult, kuid siis tõmbab tagasi ja jätab lause poolikuks. Vaatan talle koheselt suurte silmadega ja küsivalt otsa. „Mida ta oleks teinud?“ küsin püsti tõustes ja arvates kohe kõige halvemat. Äkki ta püüdis teha enesetappu? Minu pärast?

„See pole tõsi! Ütle mulle, et see pole tõsi!“ karjun Eleanori peale täiest kõris, kuigi tema pole ju milleski süüdi. „Adriana, rahune! See teeb olukorra palju hullemaks,“ lausub Eleanor vaikselt ja rahulikult mulle lähenedes. Ma ei kavatsegi rahuneda. See kõik on minu süü.

„Ma pean teda nägema!“ ütlen mõne minuti pärast, kui olen juba piisavalt rahunenud. „Tahad sa seda kindlasti?“ küsib Eleanor üllatunult, sest ma olen talle juba kaks tundi järjest öelnud, et ei taha Harryt enam kunagi näha. „Ma ei lase tal minu pärast enesetappu teha,“ ütlen vaikselt, mille peale Eleanor noogutab mõistvalt. Sõnagi lausumata lahkume hotellitoast ja liigume kiiresti liftini. Ootame päris kaua, kuni lõpuks lift saabub ning me tormame sinna sisse.

Õnneks Eleanor tuli siia autoga ning mõne minuti pärast kihutame me juba autoga minema. Terve tee ei räägi me ühtegi sõna. Vaatan aknast välja ja mõtlen, mida ma Harryga rääkida võiksin. Üks hetk haarab mind hirm, sest ma kardan näha Harryt sellisena. „Ja see kõik on minu süü,“ lausun vaevu kuuldavalt. „Ütlesid midagi?“ küsib Eleanor ja pöörab pilgu mu poole. Raputan eitavalt pead ja ohkan sügavalt.

Kohale jõudes astun autost välja ja peaaegu jooksen majja. Trepist tuleb alla Niall. „Mis juhtus?“ küsib ta mulle lähemale tulles. Ma ei tee Niallist välja vaid jooksen temast mööda trepist ülesse. Ma väga loodan, et Harry on oma toas. Kogun ennast veel mõni sekundi Harry toa ukse taga seistes ja püüan rahulikuks jääda. Panen käe ukselingile, kuid korraks kõhklen, kas ma ikka tahan teda näha ja temaga rääkida. Kuid uks läheb mu käe raskusel lahti ning ma olen sunnitud sisse minema.

Toas oleks nagu orkaan üle käinud. Voodiriided on igal pool põrandal, kapide pealt on kõik maha lükatud ja riiulitest on raamatud laiali loobitud. Aknaklaasid on katki, mis tekitab toas tuuletõmbe. Mul käivad külmavärinad üle selja. Võbistan ennast korraks, sest siin on vist päris kaua nii olnud.

Garderoobi uks on natuke irvakil. Loodetavasti on ta seal. Teen endale jalaga teed, lükates asju eemale, et ma astuda saaksin. Võtan maast üles voodilina, mis hõivab peaaegu kogu põranda ja panen selle voodile. Maas on peegli- ja klaasikillud ning alles nüüd ma märkan, et seinal olev peegel on puruks löödud. Mida ma küll tegin?

Liigun aeglaselt ukse juurde ja lükkan selle vaikselt lahti. Ka seal on kohutav kaos. Astun garderoobi sisse ja näen ühe seina ääres maas istumas Harryt, kellel on pea rinnale vajunud ja ilmselt magab. Tal on käes minu pusa, mis oli suure kiiruga siia jäänud.

Lähenen talle vaikselt. Piisavalt lähedale jõudes kükitan ta kõrvale. Harry hingab väga sügavalt ja ilmselt näeb ta und. Istun ta kõrvale ning võtan talt ümbert kinni. Ta võpatab korra ja vaatab mulle arusaamatult otsa. Harry rohelised silmad on punased ning silmade all on mustad randid, ilmselt magamatusest. „Rahu! Kõik on korras!“ ütlen sosinal ning kallistan teda tugevalt. Ma olen seda hetke juba kaua oodanud. Tegelikult ma igatsesin teda nii väga. Igatsesin tema tugevat kallistust ja ta täiesti perfektseid silmi.

Harry tõmbab mind tugevalt enda vastu, nagu kardaks mind kaotada. „Adriana,“ sositab ta mulle juustesse ja lõdvendab oma haaret. Ta vaatab oma kurbade roheliste silmadega mulle otsa. „Anna mulle andeks!“ ütlen vaikselt ja kallistan teda veel kord. „Mille pärast?“ küsib ta ja jääb mulle tõsise ilmega silma vaatama. „Selle pärast, et ma sulle niimoodi tegin,“ ütlen lauselõpu peaaegu hääletult. Nutuklomp tuleb mulle kurku ning üks pisar langeb üle mu põse.

Harry pühib pisara mu põselt ära ja võttab mu käed enda pehmetesse ja soojadesse kättesse. „Ära nuta, kullake! See pole ju sinu süü,“ lausub ta soojalt ja lükka mu silme eest juuksesalgu eemale. „On küll minu süü! Kui ma oleksin sulle andestanud, poleks sellist olukorda praegu,“ ütlen nutma puhkedes.

„Kallis, ära nuta!“ lausub ta mind kallistades.

*****************

#Nialli vaatenurk:

Astun trepist alla, kuid samal ajal tuleb välisuksest sisse Adriana. Ta seisatab korraks ja vaatab mind hirmunud näoga. „Mis juhtus?“ küsin talle lähemale minnes. Ta raputab pead ning jookseb minust mööda otse teisele korrusele.

Jään talle järgi vaatama, kuid kuulen veel kedagi majja tulemas. „Kuhu ta läks?“ küsib Eleanor mu kõrvale tulles. „Trepist ülesse,“ vastan kohkunud ilmega ega saa enam midagi aru. Kas ta ei pidanud mitte siia majja enam oma jalga tõstma? „Ta läks Harry juurde,“ ütleb Eleanor ja liigub kööki. Järgnen talle.

Eleanor kohmitseb paar minutit külmkapi kallal, kuid siis võtab sealt välja salatit ja mahla. „Soovid ka?“ küsib ta salatile osutades. Noogutan vastuseks ja võtan endale taldriku. „Kus teised on?“ küsin laua taha istudes ja Eleanori jälgides. „Klubis, ma ei tahtnud minna,“ vastab ta napilt.

Kui söögi kätte saan söön kiiresti ära ja lähen üles oma tuppa. Enne veel kuulatan Harry toa ukse taga, kuid sealt ei kostu ühtegi häält.

Oma toas viskan ennast voodile pikali. Ma loodan tõesti, et Adriana suudab Harryle mõistuse tagasi tuua. Kuulen, kuidas telefon mu kõrval helisema hakkab. Helistajaks on Louis.

„Tsau, mis möllad?“ küsib Louis kohe, kui ma olen kõnele vastanud. Ta häälest on aru saada, et ta on juba päris purjus. „Magan, mis ise?“ küsin ja püüan väga unist häält teha, et ta arvaks, et ma magasin. „Kuule tule ka siia, Liam leidis endale naise. Täiesti krõhva mutt on,“ ütles Louis valjult naerdes.

 

Puhkesin ka naerma, sest ma kujutasin ette, milline see „mutt“ välja võiks näha. „Jääb ära! Ma tahan magada, tsau!“ ütlen ja panen kõne kinni. Mõne hetke pärast ma juba magangi.