Strong Girl

4. osa - Kutse

„Kell on juba palju. Ma peaksin koju minema,“ ütlen vaikselt peale suudlust. Harry naeratab mulle. „Vist küll,“ ütleb ta nüüd ning tõuseb voodist püsti. Teen sama ning me liigume vaikides treppidest alla.

Elutoas on kõik poisid ja üks tüdruk. „Nii, saa temaga tuttavaks-tema on Rebecca,“ ütleb Louis kohe minu juurde tulles, kui me diivani juurde jõuame ning näitab käega Rebecca suunas. Muigan vaikselt, kuid Rebecca on täiesti tõsine ja jõllitab mind kahtlustavalt.

Keegi ei ütle midagi. Ainult Niall ja Harry purskavad naerma, sest nad ju teavad, et ma olen Rebeccaga parim sõber. Louis vaatab mind ja Rebeccat korda mööda imeliku pilguga, kuid siis istub diivanile tagasi ja jälgib mõtlikult telekat. „Kas ma tegin midagi valesti või?“ küsib ta ja teeskleb, et hakkab nutma. Selle peale läheb Harry teda lohutama ning mina purskan naerma.

„Aga saame siis tuttavaks,“ ütlen Rebeccale ja lähenen talle. „Oi kui tore on sinuga tuttavaks saada,“ ütleb ta sarkasmiga ja veidi õelalt. „Oota, kas te teate üksteist vä?“ kriiskab Louis üle maja, niiet aknaklaasid värisevad. „Jah, kahjuks küll,“ ütleb Rebecca õelalt ning pööritab silmi. Ma ei saa aru, mis tal viga on. Istun diivanile ning mängin solvunut. „Näed siis. Harry pruut ja Nialli pruut on omavahel juba tuttavad,“ ütleb Louis vaikselt naeru tagasi hoides ning istub põrandale.

Peale seda kargan diivanilt püsti ning lausun igat sõna rõhutades: „Ma ei ole Harry pruut.“ Louis tõuseb ka maas püsti ning ma hakkan teda taga ajama. Samal ajal kordab ta: „Sorry.. sorry.. Eksisin.. eksisin..“ Lõpuks ma saan ta kätte ning me mõlemad kukume diivanile pikali. Louis kukub diivanilt alla, kuid mina jään siiski diivani peale.

„Isver, ohjelda oma naist,“ ütleb Louis Harry poole pöördudes ning püsti tõustes. Harry saadab tema poole ühe kurja pilgu. Tõusen ka diivanilt püsti ning hakkan esikusse minema.

„Ma saadan sind,“ ütleb Harry mulle järele tulles. Noogutan ja panen oma jalanõud jalga. Enne veel, kui majast välja astun karjun üle maja: „Nägemist, põngerjad.“ Harry muigab selle peale ning me astume uksest välja.

Õues on juba pime ja mul pole aimugi, mis kell on. Kõnnime Harryga vaikuses väravani. Ta teeb mulle värava lahti ja ma astun sealt välja. Oleme juba minu värava ees ning seisame ja vaatame üksteisele vaikides otsa. Ma ei tea, miks me ei räägi. Võib olla nii ongi parem.

„Vabandust Louise pärast. Ta ongi selline,“ ütleb Harry vabandades ning veidike naeratades. „Ah ei, pole midagi,“ ütlen ja naeratan soojalt. Harry tuleb mulle lähemale. Ikka väga lähedale. Ja siis ta suudleb mind uuesti. Peale seda ta naeratab mulle. „Head ööd!“ ütleb ta. „Sullegi!“ ütlen punastades. Õnneks ta ei näe seda, sest pime on. Teen oma värava lahti ning astun sisse. Harry liigub ka oma aia poole.

Lähen peaaegu et joostes ukseni ning astun kiirelt sisse, sest ennem nägin, kuidas mu tädi meid aknast vaatas. Kohe, kui olen majja saanud tuleb ta esikusse. „Ja kus preili nii kaua oli?“ küsib ta käed rinnale risti pannes ning mu ees seisma jäädes. Vaatan teda altkulmu ning lausun peale väikest pausi: „Sõbra juures.“ Tädi nägu läheb kurjaks. „Sa oleksid võinud mulle enne öelda, kui kuhugi minema hakkad. Telefonile sa ei vastanud ja mina pean siin muretsema ja igasuguseid totrusi välja mõtlema. Ära enam nii tee!“ ütleb ta kurjalt ja läheb oma tuppa, mis asub teisel korrusel. Ma pole veel kunagi oma tädi nii kurjalt näinud. Tavaliselt on tal kogu aeg naeratus suul.

Võtan oma jalanõud jalast ja lähen kiirelt trepist üles oma tuppa, et mitte tädile rohkem silma jääda. Istun seina juures oleva peegli ette toolile ja alles nüüd näen ma, et kell on juba 2.47. Kuidas ma nii kaua seal olin? Pole ime, et Bella mu peale nii tige oli. Ja miks Rebecca seal nii kaua oli? Ja miks mina üldse nii palju selle Styles’ga suhtlen?