Jutt räägib kahest õest kelle nimed on Lucy ja Sakura, aga nad ei ole tavalised inimesed.
Nad kohtavad Dubais enda uute sõpradega.
Ja tuleb välja, et nad on sama sugusedki nagu nemad ise.
Aga nad peavad läbima väga palju keerulisi aegu...
.
.
.
...
Me jalutasime seal lennujaamas juba nagu 1 tund, aga keegi meid vastu ei võtnud. Ning LÕPUKS OMETI keegi tuleb. Neid on kaks. Üks on tüdruk ja teine on poiss. Ma arvan, et need on need õde ja vend, kes pidid meid vastu võtma.
"Palun vabandust!!! Meie takso jäi ummikusse ja meie kulutasime ka teie peale otsimise. Igatahes mina olen Blossom ja see on mu vend Lucas," rääkis Blossom kiiresti, kuna tal oli väga huvitav. Ning ta oli natuke kohkunud, kuna ta jäi oma vennaga hiljaks.
"Kas teie olete need kaks preilit keda me pidime üles leidma?" küsis Lucas viisakalt.
"Jah me oleme. Mina olen Lucy ja see on mu õde Sakura. Ma loodan, et meist saavad head sõbrad!" ütlesin ma rõõmustades.
"Kuule. Ma just tahtsin seda öelda, et äkki me saaksime olla kõik parimad sõbrad? " naeris Blossom, kuna ma olin ta lause ära võtnud.
"Kuulge! Kui kaua ma pean teid veel ootama? Äkki te juba liiguksite, kuna tüdrukutel on veel vaja uudistada nende uut korterit ja muud sellist värki," lausus nüüd keegi keda ma ei teadnud.
"Alex me kohe hakkame liikuma. Me lihtsalt jäime rääkima. Ja miks sa nii muretsed nende kahe tüdruku pärast? Nad tulevad ju meiega," lausus Lucas Alexile?
"Ah jaa... See poiss kellega praegu Lucas rääkis on Alex. Ta on Lucase BFF. Nad on juba lastest saati parimad sõbrad olnud. Äkki, siis läheksime juba? Muidu Alex läheb vist päris hulluks. Või ma valetan?" lausus Blossom väikse muiega meid kõiki vaatamas.
"Olgu!" lausime kooris õega. Teised hakkasid naerma, kuna me ütlesime ikka TÄPSELT samamoodi.
15min hiljem
Me oleme juba sõitnud nagu vist 15 min. Ma olin ülielevil, aga mu õde vist mitte. Kui me jõudsime LÕPUKS OMETI kohale, siis meie õe suud kukkusid alla, kuna see hotell kuhu me pidime kolima oli ÜLI SUUR ja selle nimi oli Burj Al Arab.
"Mis juhtus? Kas midagi on valesti?" muretses Blossom. Meie, aga õega lihtsalt vahime juba 5min suud lahti seda samat hoonet. See oli lihtsalt liiga vägev.
"Huvitav kui palju raha kulutasid selle peale ema ja isa?" käis mul aina see küsimus peas. Ning mul on selline tunne, et kas mu õel kah pole sama mõte peas.
"Kas me sisse ka läheme või me jäämegi siia seisma, preilid Rosed?" rõhutas Alex meie nimesi ning meie õega natukene punastasime, kuna meiega tavaliselt nii ei räägita.
"Ah, mis? Palun kutsuge meid eesnimedega, muidu me tunneme ennast halvasti," ütlesin ma Alexile ja teistele. "Olgu," vastas Alex. Teised noogutasid.
Ning me hakkasime sammuma hotelli sisse. Kui me sisse jõudsime oli ainukene sõna mis kostus minu ja Sakura suust "wow...".
"See hotell on Dubai kõige ägedam hotell juuuuu!!!" imestas Blossom. Aga me teadsime, et me kõik tuleme siia elama.
Sakura ja mina tegime kutsika silmi, kuna me nägime SÖÖKI!!! Kui me õega olime lennukis, siis seal ei olnud kõige meelepärasem söök.
"Kas te tahate süüa v?" oli Lucas muiates. "Natukene ikka jah... ega seal lennukis ei saanud kõige meelepärasemat sööki," pahandasin ma natuke lennuki söögi peale.
Ning nii me, siis läksime sööma. Me õega võtsime kanaprae. Blossom võttis friikartuleid viineritega. Ning Lucas ja Alex võtsid sealihaprae.
Ning pärast söömist me läksime kõik oma korteritesse.
Minu ja mu õe korteris
Kui me jõudsime õega enda uute korterisse, siis meile vaatas väga ilus KAHEKORRUSELINE korter. Selles korteris oli kaks magamistuba.
Mina muidugi vallutasin teisel korrusel oleva magamistuba, kuna see oli suurem kui alumisel korrusel magamistuba.
Minu magamistuba:
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Minu õe magamistuba:
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
