Inglid ja Deemonid

7. Ööbimine

Reede (14. aprill)

Lucy POV

(Üleval on Alexi pere maja külaliste tuba. 🔝)

Kell on praegu 22.28 ning praegu me vaatame viiekesi üht horror filmi. Mulle nad eriti ei meeldi välja arvatud mu õde Sakura. Ta armastab neid, aga sellele on ka omad seletused. Ja kui film lõppes, siis meil hakkas igav.

"Mis teeme? Mul igaaaaaaav..." küsis Blossom, kuna me lihtsalt lebotame kahe tugitoolis ja ühe diivanil.

Lucas ja Blossom ühes tugitoolis, Sajuta teises tugitoolis ning mina ja Alex laiutama diivanil. Ausalt öeldes on see diivan jube mugav.

"Äkki teeme Smoothie Challenge?" pakkus Jennifer kes just tuli ei kuskilt. Tegelt oli see hea pakkumine.

"Jaa! See on võrratu idee!" ütles Blossom ning kõik teised nõustusid ka. Ja me hakkasimegi tegema ettevalmistusi.

56min hiljem

Ughhhhhhhh... mida öelda... Mul kõhus keerleb jubedasti... ma olen valmis oksendama...

"Mul on selline tunne, et kui möödub veel 5min, siis ma hakkan kohe oksendama..." ütlesin ma väga väsinult.

Meil KÕIKIDEL tuli JUBE sitad joogid. Aga noh muidugi Jenniferil oli KÕIGE parem jook meie kuuest.

Mina olin nagu teise koha peal kõige rõvedamast joogist ja Sakura esimese koha peal. Kolmanda koha peal oli Alex. Neljas Lucas ja viies Blossom.

PLUSS me pidime ka üks teise jooke proovima ehk see tegigi mind selliseks nagu ma praegu siin pikutan diivanil pool Alexi süles ja (noh jalad Alexi süles, aga ülemine osa diivanil) olen valmis iga hetk vannituppa jooksma, et oksendada.

Ma arvan, et teistel on sama tunne. Vähemalt ma loodan kuna kõik hoiavad enda kõhudest kinni.

No loomulikult peale Jenniferi kes lihtsalt seisab ja naerab meie üle. Ja muidugi kõige rohkem ta naerab kuidas mina siin pool Alexi süles olen...

"Sama siin..." vastasid KÕIK kooris, peale Jenniferi. "Sakura..." ütlesin ma pool sureva häälega. "Mis?..." vastas too sama häälega.

"Ma suren siin praegu selle sita kõhuvalu pärast..." vastasin ma veel sureva ning vinguva häälega. "Nagu mina ja teised mitte..." vingus ta vastu.

Alexi POV

See on naljakas, sest me kõik siin sureme. "Ma lähen küsin emme käest, kas ta saab anda teile vett ja mingi sugust rohtu," ütles Jennifer ja sammus ukse poole.

5min hiljem

"Tänan Jennifer! Sa oled meie elupäästja!" tänas Lucy Jenniferi, kuna ta oli meile toonud kõhuvalu tablette ning klaase veega ning samal ajal ära minnes.

Too hakkas naerma. "Ära naera! Ega inglid ja deemonid on ka inimesed," naeris Lucy talle järgi, aga siis me saime alles aru mida ta ütles ja Lucy silmad läksid suureks.

"Lucy ma tapan su ära!" ähvardas Sajuta Lucyt. Meie kõik ülejäänud, aga vaatasime neid kahte suurte silmadega.

"Sorry! Mul kogemata lipsas see sõna suust välja. Ning nagunii nad oleks varem või hiljem teada saanud kes me oleme," pahandas Lucy Sakurat.

"Oodake. Nagu ma aru sain... Olete teie kaks ingel ja deemon?" küsis Blossom huvitatult.

"Eehh... Noh... Jah? Mina olen ingel ja Sakura on deemon. Ja see seletab ka meie juuste värve," tunnistas Lucy üles. Wow. See on ju nii äge.