Teistmoodi Tüdruk ✅

✴✴Õde??✴✴

"Eh...ma-" proovib ta mulle vastama hakata, kuid äkitselt astub sisse mingi tüdruk.

"Romet kes kurat see veel on? Ha ja miks tal sinu särk seljas on?" kisendab ta valjult ning vaatab mind oma põlgava pilguga.

"See on Barbara. Mu...minu õde"

"Õde??" ei saanud ma enam millestkist aru.

Vaatasin mõlemale kohkunud näoga otsa, kuniks see tibi jälle lõugama pistis. Tal on ikka jubedalt kirev hääl peaks mainima, poleks ime, kui tal mõni kanaarilind sugulaseks on.

"Sa pole rääkind, et sul õde on. Kes ta on Romet?"

"Silvia sa peaksid parem min-" proovib Romet seda tüdrukut ära ajada, kuid ma katkestan teda kiirelt.

"Üks hetk! Ma küll ei saa aru, mis siin täpselt toimub aga no mingi õde ma sulle küll ei ole! Tuletan meelde, et siiski su tüdruk"

See kana vaatab mulle nüüd segaselt otsa ja ta silmad süttivad vaikselt justkui põlema.
Äkitselt suundub ta Rometini ja virutab talle oma läikiva kotiga vastu nägu. Auchh... See võis valus olla! Aga samas paras sellele sitakotile.

"Mida sa ootad? Sa ikka taipad, et see kilu on meid mõlemaid petnud?"

"Sa olid ka ta tüdruk?" ei saa ma ikkagi asjale veel päris pihta ja vaatan neid kahte nagu täielik juhmard.

Tüdruk noogutab ja ulatab mulle oma kõliseva koti. Võtan selle arglikult vastu ja äkki jõuab mulle ka kohale, mida see sitapea minuga teinud on. Ta kasutas mind lihtsalt ära. Ta kasutas meid mõlemaid ära.
Tugevdasin haaret ümber koti ja virutasin sellega Rometile, veel kord ja veel kord, kuniks jäin lõpuks oma saavutusega rahule.

"Ma pakin oma asjad!" käratan ma äkitselt ja jooksen treppidest üles. Ups...kott jäi ju minu kätte.
Kooberdasin kiiruga tagasi alla ja ulatasin koti sellele Silviale tagasi.

"Aitäh koti eest!" naeratan ma talle sõbralikult ja vudin siis sealt jällegi minema.

Üles jõudes tõmban nurgast välja oma kohvrid, viskan need voodile ning löön kapi uksed lahti. Ma ei hakanud riideid isegi korralikult kokku panema vaid viskasin need lihtsalt kohvritesse. Vähemalt mahtusid need enamjaolt ära.
Istusin hetkeks voodile ja tõmbasin sügavalt hinge, see kõik on nii segane ja vajab korralikku seedimist.

"Barbara asi ei ol-" ilmub tuppa äkitselt ka see kakerdis. Kusjuures nina on tal ikka mõnusalt paistes, saan vähemalt oma töö üle uhke olla.

"Ole vait juba! Sa petsid mind Romet, sa petsid ka Silviat. Kuradi persevestist kiluhautis! Tead, nüüd ma saan ka aru, miks ta sulle kilu ütles. Sest su kuradi munn on sama pikk, kui üks minimaalne kilu!"

"Kas lõpetasid?" küsib Romet, kui olen lõpuks oma karjumise jätnud.

"M..jah. Ela siis hästi!" lausun ma veel rahulolevalt ja kõmbin oma kohvritega uksest välja.

Õhtul
"Miks alati minuga nii juhtub?" nutan ma Arabellale ja pühin ära oma järjekordsed kutsumata külalised. Pisarad, kui te veel aru ei saanud.

"Ausalt öeldes ei oleks ma Rometist seda uskunud. Teil ju klappis kõik nii hästi?"

"Võibolla. Tead lähme kuhugi peole, ma tahaks end maani täis juua!"

Arabella vaikis hetkeks, kuid lõpuks ta siiski nõustus. Tean, et parema meelega ta seda ei teeks aga ta nõustus. Just sellepärast ta mu parim sõbranna ongi!

Suundusime kiiruga Bella garderoobi, et sealt meile midagi selga otsida. Mina otsustasin musta värvi riiete kasuks. Seega must crop top, mustad teksad ja isegi must jakk, ainult kontsad on hõbedased.
Arabella valis aga sametise roosa topi ja musta seeliku. Ta nägi selles imeline välja.