Barbara- Vahel õel, ülbe, suure egoga, kuid siiski rõõmsameelne tüdruk. Kes oleks arvanud, et ka tema suudab armuda...
Kes on tüdruku armastus? Kas tunded on vastastikused või puruneb kõik? Milliseks muutub Barbara või suureneb ta eneseuhkus veelgi...
"Mingit last ei olegi?" olen ma segaduses ja samas tunnen endas ka mingit kergendust. Võibolla oleksin ma teda tahtnud aga nii on isegi parem, vähemalt ei sünni ta sellisesse perre, kus pole isa.
"Mul on kahju aga jah. Olen täiesti kindel, et rase te ei ole. Võibolla võis see rasedus isegi hetkeks kesta, kuid nagu te teate tarvitasite te selle ajal tugevalt alkoholi. See tõttu võiski rasedus katkeda." sõnab veel arst ja siis me lahkusime.
"Kuidas see võimalik on?" küsib nüüd äkitselt Lukas.
"Ah ära parem küsi"
Hiljem "Oota tee ikka üks veel!" kamandab mind Arabella ja ulatab mulle oma telefoni tagasi.
"Aga me jääme hiljaks ju"
"Vahet pole. Ma tahan instasse pilti panna, niiet lase käia"
"Jajajaaa...rahu" ütlen ma juba alla andes ja kükitan uuesti maha. No selleks ikka, et parema pildi saada.
"Nii said?" küsib nüüd Bella juba elevil olles, kuid ma noogutan vaid tüdinult pead. Lootsin, et ta hakkab lõpuks ka kõndima, kuid ei ta pidi ju seda nüüd veel editima hakkama. Jube inimene. Kas ta nagu üldse ei mõika, et meil on vaid 2 minutit aega. Oot 2?
Äkitselt krabasin ma Arabella randmest kinni ja tirisin ta lihtsalt sinna spordiklubisse sisse.
Hiljem Riided vahetatud lukustasin oma kapi ja tegin kiirelt ka patsi pähe.
"Lähme?" küsin ma veel Arabellalt, mille peale tüdruk agaralt noogutab. Vähemalt on ta ükskord juba valmis minema.
Kas ma üldse seletasin kuhu ja miks me tulime? Ei? Suht lollakas siis, igatahes Bellake võitis kuskil loosimises viis tasuta trennipääset+meil on ka eratreener. Tundub põnev.
"Tere, Arabella ja Barbara?" sõnab äkitselt üks nurga tagant välja tulnud mees oma mahedal toonil. Mehine peaks mainima. Nojah ega ta ju naine pole.
"Alustame siis lihtsamast või asume kohe asja kallale?"
"Kohe võime kah" lausub seepeale Arabella ja toob näole ühe võluva naeratuse. Treener noogutab ja kõnnib juba ees minema, et meid edasi juhatada.
"Lollakas mõtle, kui ta teeb nüüd mingi üli raske trenni...ma ei jaksaaa" vingun ma vaikselt Arabellale aga igaljuhul proovisin ma seda teha nii, et treener ei märkaks.
"Jaksad küll, ära porise"
Porise? Pigem nagu torise või mis? Alustuseks käskis Roland joosta meil 15 minutit jooksulindil...lihtne mis?-oli jah. Edasi tuli aga katastroof.
Hiljem "Kunaseks me siis uue aja paneme?" pärib treener pärast seda kohutavat trenni. Ma ütleks,et ärme panegi. Äkitselt aga krabas Arabella mu käest kinni ja hakkas järsku mingit soga ajama "Meil on see nädal vist päris kiire, äkki mingi järgmine nädal või nii? Me võime ju kirjutada"
Lõpuks taipasin, mida ta öelda tahtis ning noogutasin kiirelt veel pead, seejärel saime sealt lõpuks ka minema.
"Mina siia enam ei tule" ohkab Bella ja viskab end riietusruumi pingile pikali.
"Sama, see Roland on ikka puhta hull. Sa ta vuntsi nägid?"
"Issand jaaa...selle peale ütleks kohe, et 'Hi Hitler'!" jep ja nüüd purskasime me naerma. Reaalselt see mees nägi välja nagu Hitler, tõusis vist hauast üles või midagi. Tean ma olen kohutavalt vaimukas ja muide märgake sarkasmi eks.
Jälle hiljem😂 "Tsau!" hõikan veel Bellakesele ja Karlosele ning astun autost välja...otse poriloiku. Ei no tänan, seda mul veel vaja oligi. Kõndisin lirtsudes väravast sisse ja lisasin siis ka kiirust, et selle vihma eest juba ometigi kord varju saada. Jube ilm lihtsalt!
Tuppa astudes hõikasin ma üle maja ühe valju "Tere!" ja toppisin oma kossid kuivama, noja tegelikult ka teised riided. Võtsin kapist endale veel mingi suure pusa ja retuusid, seejärel krabasin köögist mõned banaanid ning kolasin siis veidi ka majas ringi. Kedagi polnud kodus.
Noh saangi rahulikult telekat vaadata, kui sealt vaid midagi ka tuleks... Kanal 2.- Midagi. Tv3.- Tõsiselt, te midagi paremat ei oska? ...- Midagi. ...- Ei, ei, ei mitte õudukaid. Fox life (Kummituslausuja).- No käib kah.
Süvenesin kiirelt juba filmi, kui äkki kõige jubedama koha pealt mu telefon kusagil minu kanni all vibreerima hakkas. Potsatasin ehmatusest põrandale ja selle tagajärjel sain tugeva hoobi ka vastu pead. Ei tea millega? Selle sitase telekalauaga kurat.
"Ughh..." oigasin ma hetkeks ja hõõrusin veel oma valutavat pead, siis aga haarasin diivanilt selle neetud telefoni.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Ma siiski soovin seda pitsat, aitäh?" sõnan ma Lukasele paluvalt otsa vaadates ja sirutan juba käe selle lõhnava juustuse pitsa poole.
"Saad siis, kui välja tuled"
"Siin on ju külm" lõdistan ma hetkeks oma hambaid.
"Ja sul on riideid"
"Ughh...oota siis!" seletan ma veel kiirelt ja jooksen juba tuppa tagasi. Kiiruga vudisin üles oma tuppa ja haarasin kapist mustad teksad ning mingi suure kootud pusa. Veel võtsin salli ja kobisin juba alla, et jope selga panna ning ka kossid.
"Valmis!" hõiskan nüüd välja jõudes ja kraban kiirelt selle pitsa.
"Kuhu me siis läheme?"
Lukas tegi hetkeks mõtliku näo pähe, kuid pakkus siis "Jalutame lihtsalt?"
Püüdsin talle küll ühe "okei" öelda, kuid mu toitu täis suu tõttu see väga ikka ei õnnestunud, seega vastasin vaid ühe hädise noogutusega. Tegelikult oli isegi hea, et sealt toast välja sain.
Lõpuks olime me oma jalutamistega jõudnud juba linna. Kolasime isegi veel kaubanduskeskustes, kuni raadiotest kostus, et see suletakse juba kümne minuti pärast. Pean ma tõesti jälle sinna välja külma kätte minema? Ärge öelge, et peaaan...
Uksest välja astudes lendleski mulle näkku külm, kuid samas ka see värske õhk. Nähes mu lõdisemist haaras Lukas mult ümber kinni ja tegi mu otsaette ühe õrna musi. Okei, okei, mida ma valetan ta võttis lihtsalt mu ümert kinni, ei mingit musi ega midagi sellist. Ta on lihtsalt sõber. Ei midagi muud.
Okei see osa oli ausalt ikka väga pauk😂😂segane lihtsalt või nii. Igatahes jah uus osa siis 71 votega.
