Teistmoodi Tüdruk ✅

✴✴Sõber vist...✴✴

Lukase POV
"Tere?" sõnab üks naine, kui on mulle lõpuks ukse avand. Arvatavasti Barbara ema.

"Eh...tere jah. On Barbara kodus?"

"Ei, hetkel ei ole agaaa võin ma küsida, kes te talle olete?"

"Sõber vist...või noh midagi taolist" vastan ma talle mõtlikult ja sean oma sammud juba tagasi auto poole. Äkitselt krabab naine aga mu käsivarrest kinni ja tõmbab mind hetkeks tagasi.

"Sa võid Barbarat oodata. Juhatan sind tema tuppa?"

"Aitäh" sõnan ma seepeale kohmetult ja kõmbin ta ema järel majja sisse. Võibolla oleks parem tõesti ta siin ära oodata ja siis küsida, mida ta selle kõigega teha plaanib. Muidugi sooviksin ma, et see kõik oleks juhtunud minu ja Barbiega, kuid ma luban talle siiski toeks olla. Mind isegi ei huvita, kas ta seda ise tahab või mitte aga enam ma teda ei jäta.

Barbie ema sulges enda järelt ukse jättes mind ühte suurde valgesse tuppa. Mitte päris valgesse...üks sein oli siiski must.
Uurisin vaikselt tüdruku toas ringi, kuniks märkasin riiulil üht pilti. Sellel olid Barbie ja ta õde, nad naersid. Peale piltide vaatamise uurisin lähemalt ka Barbara ehteid. Nende seas silmasin ka üht minu kingitud keed. Ta tõesti hoidis selle alles?

Barbara POV
"Isaks?" ehmub Romet ja vaatab mulle üllatunult otsa.

Meie pilgud kohtuvad ja sellele järgneb mu veidi kartlik noogutus, siis ka õrn naeratus. Oli sellest rääkimine ikka õige tegu?
Nooh...kohe saame teada.

"Millal sa teada said?" pärib ta seejärel ning istub siis diivanile.

"Siis, kui ma ära läksin"

"Autoga tehtu oli ka sinu kätetöö?"

Pekki! Okei ma valetan, see kana nagunii ei mõika. Ma loodan...

"Mis asi? Ma pole mida-"

"Vahet pole. Mis me siis teeme...lapsega või nii? Rohkem on see siiski sinu otsus, sina ju sünnitad" segab ta mulle oma jutuga ükskõikselt vahele ja veel nii...
Noh, mida ma lootsingi, nagunii ta teda ei tahaks. Ma ju teadsin seda ette.

"Niiet abort?" küsin ma talt kõhklevalt üritades mitte välja näidata, et ma seda kardan. Tegelikult ma ei tea kumba ma isegi rohkem kardan, kas seda tühipaljast aborti või kaotada last. See laps on ju minu sees, ta on minu oma, kas peaksin temast siis nii kergelt loobuma?

"Jah. Mina teda ei taha."

Hiljem
Lõin just välisukse kinni, lükkasin tossud jalast ära ja kõmpisin tusaselt treppidest üles otse oma kauaigatsetud tuppa.
Oleksin tahtnud koheselt ka nüüd oma pehmesse voodisse pikali vista, sest seal ei ole enam neid tüütuid kivikesi, kuid seal oli juba midagi muud. Lukas.

"Lukas?" lausun ma sosinal, kuid vastust ma ei saanud. Oh issand ega ta siia ära pole surnud?
Uhh...magab lihtsalt!😂

Nojah. Panin talle siis tekki veidi peale, ise aga kobisin vannituppa. Seal võtsin maha oma meigi ja pesin ka hambad, peale seda kobisin aga diivanile magama. Imekombel uinusin ma lausa sekunditega.

Kell 9.58
"Ehm, ma magasin siin?" pärib Lukas uniselt, kui olen ta tänu kohvi lõhnale üles saanud. Oh my god lihtsalt ta hommikune hääl ja need sassis juuksed, ma vajan tuletõrjet plss!
Kurat. Võta end kokku juba.

Uhh...
"Jup. Vallutasid lausa terveks ööks mu voodi" naeran ma ta küsimuse peale ja ulatan talle lõpuks ka selle kohvi, mille peal ta pilk juba viimased umbes 10 sekundit seisnud on.
Lukas tänab ja hakkab seda siis isuga luristama. Mehed ja nende kombed...

"Ma käisin Rometi juures" ütlen ma vaikselt lootes, et ta tegelikult ei kuulnud.

"Kuidas läks?"
Kurat. On ikka head kõrvad mõnel.

"Mh. Ta ei taha teda."

"Aga sina ise?"

"Ma ei teagi. Täna on ultraheli, tahad äkki kaasa tulla? Noh sa muidugi ei pe-"

"Tulen! Muidugi ma tulen" katkestab ta mu lause, kuid seekord katkestati see vähmalt mõne hea lausega. Selle peale kerkis mu suule naeratus ja ma lihtsalt pidin teda kallistama.

"Aitäh"

Peale seda pikka kallistust käisime ka all, kuna ema oli valmistanud pannikaid ja need maitsesid lihtsalt imeliselt. Ma sõin vist liigagi palju.
Aj ja teate, mis on veider...ma ei tea, kas ma olen lolliks läinud aga mu ema oleks justkui Lukasesse armunud. Ma ei mõtle nagu otseselt vaid noh saate aru küll, ta pakkus talle oma Türgist toodud teed, mida pole siiani lubanud kellelgi avadagi. Ja ometigi on see juba kaks aastat vana.(säilivus aeg veel kestab😂)
Ning issand kõige jubedam on selle juures aga see, et ta tõi kappidest välja meie perealbumid. Jep...seal olin ka mina. Klouni ninaga! Pool paljana!! Ja punase parukaga...!!!

Ei. See pole naljakas. Tõsiselt see oli mu elu kõige piinikum hetk.

"A muide sul on vist järgmine nädal sünna?" küsib äkitselt Lukas ja istub oma kavala muigega mu voodile.

"Nii ja siis?.........eiii, sa ei teeks seda!"

"Ma pildistasin üles" naerab ta õelalt ja näitab mulle telefonist mu klouni pilti.

"Lukaas! Ma luban, et tapan su ära!"

"Sa ei suudaks"

"Miks mitte?" küsisin ma ta padjaga peksmise lõpetades ja jäin üllatunult talle otsa vaadates ta kõhule istuma.

"Seeeest..."

"Sest??"

"Sest ma meeldin sulle!" ütleb ta seejärel muiates ja keerab meid vastupidi. Niiet seekord jäin mina alla ja tema peale.
Milline ego kurat. See tal juba lõhki ei lähe või?

"Unistada ju võib" oli veel mu viimane lause enne, kui ta alt vehkat tegin. Seejärel suundusin ma sensuaalselt liikudes oma kapini ning valisin sealt välja oma tänased riided. Silmanurgast nägin endal aga Lukase pilku. Jesss!!! Ma sain hakkama.

Lõpuks, kui sain riided valitud ja meigi tehtud siis istusin ma oma peegli ette maha, et seal mõned pildid teha. Nagunii oli Lukas veel vetsus niiet vähemalt aega mul oli.

Pildid tehtud valisin neist ühe välja ja postitasin instasse.

Barbiequeen

927 likes

7 comments

Arabellala: Minu nummikas💋

Barbiequeen: Sina minu💗@Arabellala
LukasForbes: 😋😉
...

Hiljem
"Kuidas beebiga on?" küsin ma arstilt ja pühin paberiga oma kõhu sellest geelist puhtaks.

"Noh...kuidas nüüd öelda"

"Midagi on viga?" ehmub ka Lukas ja vaatab arsti juba tõsisema pilguga.

"...."

Uus osa!!!😋
Loodan, et meeldis ja järgmise osa kirjutan, kui saame täis eee...jälle 70 vote! 😂
+ma tahaksin teid kõiki tänada, kes te seda raamatut loete ja, et te teaks, siis te olete mulle hüper-super-mega kallid!

💋Lisetethh