Eraldunud [OK]

III Chandler

"Olivia, ära muretse, ma juba sõidan lennujaama," seletab Tom. Mootoripõrina järgi tundub, et ta kihutab. Tema hääle järgi tundub, et ta ei ole sõitmiseks mingis seisundis. Kuidas ta saakski.

"Ma jõuan juba homme. Siis ma..." Tal saab õhk otsa ja ta hakkab hingeldama. "Ma ei tea, mis ma siis teen, aga ma luban, et ma ei jäta sind siis üksi. Saad aru?"

Noogutan politseijaoksonna telefoni käes hoides. Me ei ole mitte kunagi Tomiga omavahel läbi saanud. Õigemini tema minuga. Alati, kui ma tuppa sisse astusin või koju tulin, läks ta ära. Me kasvasime koos üles ja ta põlgas mind. Ma kasvasin koos põlgusega üles.

Ma noogutan ja pigistan telefoni, sest olen nutma hakkamas. Esimest korda elus tekib mul tunne, nagu mu vend üritaks mu eest hoolitseda.

Ta muretseb: "Mis sinust praegu saab? Kuhu sa lähed?"

"Ma ei tea," nuuksun ma. "Nad ei räägi mulle midagi."

"Kus sa eile öösel magasid?"

"Politseijaoskonnas..."

"Nii ei saa ju!"

Tom lööb vihaseks minnes autorooli. See laseb signaali, mis ta ropendama paneb. Ta ohkab valjult. "Aga tädi Sharon? Ta ju elab piisavalt lähedal? Ei?"

"Ta ei võta mind. Ta ütles, et tal on liiga vähe ruumi..."

"Mida vit-" Tom surub oma viha alla.

Neelatan raskelt. "Nad ütlevad, et isa tegi seda."

"Ma tean..."

"Ma ütlesin neile, et see polnud tema süü. Ma üritasin. Ma ausõna üritasin!"

"Ma tean."

Hingan juba sisse, et Tomile vastata, kuid tunnen külmavärinaid seljal jooksmas. Toa õhkkond muutus tema sisenemisel drastiliselt. Mu kõhus hakkab keerama, kui näen ta silmi - tema oranžikaid silmi. Politseivormis mees piidleb mind salapäraselt.

"Ma pean minema," ütlen Tomile. "Reisi ohutult..." Ma ei saa talle öelda, et armastan teda.

Tomi vastust ootamata panen raske telefoni hargile ning jälgin saabunud meest suurte silmadega, teadmata, mida teha. Miski tema juures haarab mind lummusesse. Just tema oli see, kellele mõrvaööl otsa jooksin ja just tema on nüüd siin. Mul on tunne, nagu teaksin teda.

Mu silmad käivad üle iga detaili, kui näen teda enda poole kõndimas. Politseinikul on teravad näojooned - kandiline lõuajoon ning näost välja ulatuvad põsed. Helepruunidel silmadel istuvad kulmud jätavad ka lõõgastunud näost range mulje. Ta tundub valvas.

"Tere, Olivia," lausub ta minu ees seisatades. "Ma ei tea, kas sa mäletad mind. Ma olen ohvitser Randy Sky. Ma viin sind asenduskodusse ja vastutan su turvalisuse eest."

"Turvalisuse?"

"Kedagi pole veel kinni peetud, su elu võib ohus olla." Nähes, et ma hakkan midagi ütlema, lisab mees: "Nii ütlevad uurijad, ära minu käest küsi. Palun tule minuga kaasa."

Järgnen politseinikule nõutult tema autoni. Olen kergelt tänulik, et ta laseb mul eesistmel, tema kõrval istuda, mitte võrega piiratud tagaistmel nagu kinnipeetu. Mul oleks tunne, et peaksin puuris istuma ja praegu ei kannataks ma seda.

Imelik on see, et aknast välja vaadates on Klaasjärvel päev nagu iga teine. Hetkel paistab päike, aga see ei ole siin kunagi säranud. On toimunud kohutav mõrv ja maailm läheb edasi täpselt nagu vanamoodi.

Miks keegi peakski muutuma? Ainult mina ja Tom saime haiget, mis on maailmale mikrokahju. Kummaline on mõelda, et see on teiste jaoks nii tähtsusetu, aga minu elu on igaveseks muutunud.