Eraldunud [OK]

VI Sõbrad

Pööran äkiliselt Randy poole, kelle jope pealt vesi alla niriseb. "Me peame sinna minema!" tean ma.Randy pöördub rahutult Chandleri poole: "Kui hästi sa teda nägid? Kas sa saad teda kirjeldada?" 

Chandler hammustab huulde ja muigab õrnalt. "Ma võin proovida." 

Ohkan värisedes ja nohistan nina. Keegi oli mu majas! Võib-olla mu elu ongi ohus? Ja äkki see on hea? Kas see tõestab isa süütust? See ju peab... 

Klammerdun Randy käe külge. "Palun lähme sinna!" 

"Ja mis edasi? Mis me seal teeme?" vastab ta teravalt. "Meil on vaja selle olukorraga siin tegeleda. Mis tast nüüd saab?" 

Vaatan Chandlerit, kes mürgiselt seletab: "Lahti laske, see on politseivägivald... Te ainult oodake, kui mu ema sellest kuuleb." 

"Ole vait," ühmab Randy nagu oleks tal peavalu, sulgeb välisukse ja läheb teise tuppa telefonikõnet tegema. Vaatan Chandlerit ebalevalt ja otsustan seejärel ka ise ära minna. Panen selga kuivad riided ja peeglist vaadates ei näe ma inimese moodi välja. Ma ei tea, miks end nii tunnen, aga see, mis ma näen, ei tundu päris. 

"Olivia." 

Ahmin ehmatusest õhku ja hakkan köhima. Randy vaatab mind kaastundlikult ja palub hetke minuga rääkimiseks. Jälgin teda umbusaldavalt ja liigun tema järel mu magamistuppa. "Kas ta on su hea sõber?" alustab ta mu küsitlemist. "Kas teda saab usaldada?" 

"Ma juba ütlesin sulle, kõik on korras, palun lase ta lahti." 

"Sa pead aru saama, mul on suur vastutus. Ma ei taha, et sa surma saaksid." 

"See on Chandler! Sa ei tunne teda, nagu mina. Lihtsalt lõpeta ära, keegi ei saagi surma!" vihastun. 

"Ei saa," noogutab ta, avab mulle toa ukse ja kõnnib minu järel trepist alla, Chandleri juurde, kus selge häälega teatab: "Ma helistasin politseisse." 

Kuidas ta võis? 

"...Westide majja sissemurdmise pärast. Mis sinusse puutub, siis sa jääd siia, kuni ilm normaalseks läheb. Ja siis kaod mu silme alt nii ruttu kui võimalik." 

Chandler naeratab tänulikult, kui Randy ta käeraudadest lahti võtab. Mul tekib hea tunne, et ta seal on. Oma tilkuva vihmamantli nagisse kuivama pannud, tuleb ta minuga pimedasse kööki, kus endale võileibu tegema hakkab.Ta haarab sahtlist noa ja alustab tomatite lõikumist, mis kõik lõikelauale laiali vajuvad, kuna nuga on liiga nüri. 

Chandleri pilk muutub, kui ta ärritunult noaga lõikelauda nühib. 

"Chandler... Rahu nüüd. Sa veel lõikad ennast nii." 

"Miks ma peaks rahunema! Sa ju näed seda! Seda segadust!" Ta lükkab lõikelaua vihaselt põrandale. "Vaata, mis sa nüüd tegid!" 

"Mis siin toimub?" küsib Randy, kes poisi peale taskulambivalgust näitab.Vaatan murelikult Chandleri poole. "Meil juhtus väike õnnetus," selgitan, "ma koristan ära." 

"Mine parem magama," arvab Randy. 

"Ma magan Chandleriga samas toas." 

"Tegelikult on siin majas üsna mitu tuba." 

Hingan ärritunult välja ja vean Chandleri pärast lühikest vaikusehetke ülemisele korrusele. Ta istub märgade riietega tooli peale ja jõllitab mind kogu selle aja, mil ma enda spordikoti sisu lahkan. 

Keegi võõras oli minu kodust need asjad välja valinud, kokku pakkinud, Randyle andnud, kes need omakorda mulle andis. Riided, mõned raamatud, paar ema jalanõusid, sest meil on sama kinganumber. Õigemini, meil oli... 

Viskan poisile oma dressipüksid, mis talle istuvad, kuna ta on peenike. Ainult lühikeseks jäävad. Chandler koorib märjad teksased jalast ja mainib: "Sa ei toonudki mu palli tagasi." 

"Ma tahtsin." 

"Miks sa siis ära jooksid?" 

"Seal oli mingi... Nagu surnud kass vist? Ma lihtsalt ei suutnud." Ohkan. "See oli tõsiselt jube. Sa saaks aru, kui sa oleks seda näinud." 

"Ma olengi," solvub ta. "Ja see ei olnud kass, vaid küülik." 

"Mida... Kuidas sa tead seda?" 

"See on proua Ryani oma ju," räägib Chandler, nagu oleks see iseenesest mõistetav. "See läks ju tal kaduma. Kuidas sa seda ei mäleta? Me otsisime teda koos." 

"Mis asja, millal? Ei otsinud," vaidlen vastu. 

Poiss kehitab õlgu, vaikib hetke ja tõmbab dressipüksid jalga. "Muidu see mees, kes su majas käis, on Gaile Brandin, ta elab Jaama tänaval nurga peal." 

"Chandler! Miks sa seda nüüd ütled?"  

 "Ma tahtsin, et põnevam oleks, aga midagi ei juhtunud ja nüüd mul on igav." 

"See on ju isa töökaaslane." 

"Novot!" Chandler naeratab. "Ma tean igast asju, ma räägin ju." 

"Ma peaks Randyle ütlema." 

"See rikub ju üllatuse ära." 

"Mis üllatuse?" 

"No selle, kui sa ütled talle, et sa tead, kes see oli..." 

"Mida sa ajad?" Naeratan kergelt ja vihkan ennast selle eest. "Aitäh, Chandler." Astun talle ettevaatlikult lähedale, et teda kallistada. "Aitäh, et sa siin oled." 

Aitäh, et sa tõestad, et mu isa ei pussitanud mu väikseid vendi surnuks. 

Chandler tardub ja puterdab: "Astu nüüd tagasi, ainus tüdruk, keda ma kallistan, on Betty."

Lasen poisist lahti ja vaatan kohmakalt maha. Ronin voodisse ning palun tal enda kõrvale tulla, nagu siis, kui väiksed olime. 

"Chandler," sosistan ma. 

"Mida?" 

"Ma kardan magama jääda." 

"Miks?" 

Vaikin ja kuulatan väljas mäslevat tormi. 

"Chandler kuule... Ma armastan sind." 

"See on küll imelik." 

"Ei ole ju, me oleme nii ammu sõbrad olnud. Nüüd ma tean, et ma pean seda ütlema." Tegelikult pole ma selles kindel. Kuid ta on ainus, kes mul alles on.

"Enne, kui keegi minu ära tapab?" uurib ta lõbustatult. 

"Sa oled mu parim sõber... Ma võtaks kuuli ka su eest." 

"Kas sa laseksid ka kuuli mu eest?" 

"Miks sa midagi sellist küsima peaks?" 

"Surra on ju nii lihtne," arvab ta. "Aga tapmine... Seal muutuvad asjad huvitavaks."