Eraldunud [OK]

XV Ja sosinad kuulevad

Lämmatava vaikuse rõhku paiskab end ikka ja jälle summutatud müra, mis pole midagi muud kui meeleheite võigas sosin. Pööran voodis külge ja keerutan kaelas rippuvat talismankivi, mis isa mulle kinkis. Alumiselt korruselt röögatab mööbli äkk lohisemine mööda põrandat, millele järgnevad Tomi vandesõnad. Helilained ei jäta külmavärinatega puutumata igat mu sõrme, mu nahka ja selga, rüvetades kõiki mu inimlikke tundmusi.

Hingan pikalt välja ning haaran voodi kõrvalt pakitud seljakoti. Liigun alumisele korrusele mööda laiu, libedaid ja endiselt justkui tundmatuid trepiastmeid pidi, kuni jõuan kööki. Igal pool on klaasikillud, kogu maja on segi pekstud ning kogu selle kaose keskel seisame meie kahekesi. Ainult, et tema ei tee minust välja.

Vaatan läbi suure seinaakna õue ning veendun, et näen tõesti õigesti: maja ees pole ühtegi politseipatrulli. Paistab, et nad valmis meie perega juhtunud "intsidendi" unustama.

Närve läbi lõikav klaasiklirin! Justkui kildudega koos rebeneks miski mu peas, kisuks laiali nii jõhkral ja äkilisel viisil. Pööran end hirmunult ümber ja jälgin, kuidas kange alkohol meie elamisse mürgina laiali voolab. Jooksen esikusse oma jalatsite järele, et mitte kildude sisse astuda. Samal ajal hüüan ikka: "Lõpeta ära! Need ei ole siin meie asjad, mida lõhkuda."

Otsin kiirelt välja harja, mille oma värisevate käte vahele vangistan. Pühin närviliselt põrandat ja väldin venna pilku. Ma ei taha, et ta ennast vigastaks.

"Tead!" vuristab noormees pärast ebamugavat vaikust, "see on kõik isa süü! Kas sa tead seda?"

"Mida sa ajad?"

"Ma vihkan teda, Olivia!" käratab ta ja lööb rusikaga vastu seina. "Ma vihkan, nagu hinge põhjast! Ta on... Fuck..." Tom koperdab maha lükatud laua otsa ja kukub kätega klaasipuru sisse.

"Tom, mida isa tegi?"

Noormees istub maha ja laseb peal rinnale vajuda. Ta... nutab. "Ma olen nii halb inimene, ma tean, anna andeks. Ma reaalselt üritan nii. väga. Iga päev üritan, aga ikkagi..."

Istun tema kõrvale prügi ja soga sisse. "Tom, lõpeta, ma tean, et sa üritad."

"Ma ei saa aru, miks kõik nii putsis on! Mitte miski ei tee mind enam õnnelikuks, isegi enne seda... Mitte miski, noh! Ma olen kõigega nii üksi." Äkitselt vajub poiss mu käte vahele. Silitan ta juukseid ja tunnen, kuidas mõlemad ta käed mind meeleheitlikult krabavad. "Ma ei suuda enam. Ma ei suuda su eest hoolitseda."

"Me võime... Ma siis hoolitsen hoopis sinu eest."

"Sa ei saa..."

"Ma viin su voodisse, sul on vaja magada."

Oma käed mu ümbert ära võtnud, jälgib Tom mind segaduses ilmega. Tunnen, kuidas veri tema kätelt läbi särgi mu nahani jõuab ja mu punaseks määritud juuksed raskeks muutuvad. Noormees pühib pisaraid, vedades üle oma näo verise juti. Ma tean, et teda häirib see samamoodi nagu mind, aga ometi ei suuda ma talle otsa vaadata.

Värinad rüvetavad mu närvisüsteemi, kui hinge kinni hoides venna püsti aitan ning duširuumi juhatan. Enne tuppa astumist tõmban jalatsitallast välja sissetunginud klaasikillu, millel on ikka veel viskihais küljes. Võtan seljast verise särgi ja kuivatan sellega oma juukseid, misjärel panen Tomi vanni kõrvale toolile istuma. Loputan ta nägu ja käsi, tõmban klaasikilde välja tema katkistest peopesadest ja otsin tema silmadest elumärke, mis paistavad olevat kadunud.

Tema peod sidemetesse põimitud, jõuab Tom minu abiga voodisse, kus ta üsna kiirelt magama jääb. Kõik, mis minu lahkudes majja järele jääb, on kaos.

Viskan ära oma verised riideid ning liigun mööda märga teed Klaasjärve salalikku atmosfääri. Vihm haarab kõiki mu meeli ja see paistab olevat ka ainus asi, millest ma enam lugu suudan pidada.