Eraldunud [OK]

V Tundmus

"Ou, ment, kus sa lähed nüüd sellega!?" röögib Hunter raevunult. Ma ei suuda uskuda, et ma nii tegin, see pole üldse minu moodi! Randy lükkab mind edasi ja topib autosse istuma. Lasen lahti politseinuiast, mis seni mu kramplikute käte vahel kinni oli. See kukub jalutsisse.

"Kas sa teda raudu ei pane või? Vaata, mis ta tegi!" kaebleb Hunter edasi.

"Hunter Renolds," ütleb Randy rahulikult ja see ehmatab noormeest. "Me oleme juba kohtunud, ja ma olen päris kindel, et sul pole see veel meelest läinud."

Hunter vaatab eemale. Ta tardub.

"Aga lase käia, mine politseisse, keegi ei takista sind."

Külm tuul tungib mulle kallale, kui politseinik ukse avab ja autosse istub. "Mis see oli?" uurin ma. "Kas sa- Kas Te teate Hunterit?"

"Mis see oli?" tsiteerib ta mind. "Mina peaks seda küsima. Mis juhtus, Olivia?!"

Tean, et ta on minu peale hingepõhjani vihane. Randy pigistab rooli ega vaata sõidu ajal kordagi minu suunas. Õues on keeranud ohtlikult tumedaks ning näib, et torm on tulekul.

Mees tassib poekotid tusaselt ukseni, ikka terava pilguga mind ja ümbruskonda jälgides. Ta on alatasa valvas ja pinges nagu ajaks keegi teda taga. Tõtt öelda tekitab see tõsidus minus kõhedust. See paneb mind tundma, et keegi tahab mulle haiget teha. 

Esimese asjana jooksen vestu ja pusserdan näpatud hügieenisidemetega. Tegevusetult istumine toob mulle üldiselt igasuguseid mõtteid pähe, mida ma ei tohiks mõelda. Seetõttu lähen alumisele korrusele, otsides jututeemasid, kuigi see pole minu moodi. 

Tõstatan küsimuse: "Kui kaua ma siin majas olen?"

"Nii kaua, kui öeldakse."

"Ja mida öeldakse?"

"Sa hakkad mulle pinda käima," vastab Randy ja lööb kapiukse pauguga kinni.

"Ma ju ei tahtnud ise ka, et see juhtuks!" pahvatan välja. Tundsin, et jäin segaseks, kuigi tema paistis minust aru saavat. "Sul on õigus. Hunterist räägin. Sa ju oled vihane mu peale? Ma keerasin käki kokku, ma tean seda..."

Mees nõjatub köögilauale ja jälgib pingsalt läbi akna paistvaid puid, mida tuul armutult raputab.

"Sa ei oleks tohtinud midagi öelda," arvan ma. "Oleksid pidanud kinni panema mind, sul võib nüüd pahandus tulla."

"Ei, ma ju ütlesin liiga vähe." Ta ohkab kiirelt. "Istu palun laua taha."

Kuuletun. Olen segaduses, sest ei saa üldse aru, mida ta selle all silmas peab. Randy istub mulle vastu. Mehe silmad on hüpnotiseerivad ja tekitavad tunde, et olen valmis uskuma kõike, mis ta ütleb.

Ta põimib oma sõrmed, seletab: "Ma olen küll vihane, aga enda peale. Mitte sinu. Ma saan aru, mis juhtus. Ma oleks võinud rohkem teha, et me ei oleks praegu selles olukorras."

Noogutan ja mängin närviliselt enda sõrmedega.

"Homme tuleb siia ohvitser Blake. Arvan, et saate hästi läbi."

"Sa lähed ära?" küsin hämmingus.

"Ma ei saa ju igavesti siin olla."

"Võib-olla ongi parem, kui keegi tuleb, kellel pole kogu aeg ora tagumikus."

Miks ma räägin nii?!

Randy tõuseb aga tuimalt püsti ja läheb kööki süüa tegema. Panen pea lauale ja jälgin, kuidas torm lehti ja oksi laiali loobib. Taevas on kiskunud ebaloomulikult pimedaks ja vihm, mis aknaklaasile peksab, tekitab tundmuse, et see torm uhub ära kogu linna. Üllataval kombel on see rahustav.