Eraldunud [OK]

VII Mis tuul viib

Ma magasin vaid paar tundi. Nüüd olen Chandleri kõrval liikumatult lamanud juba liiga kaua, et aega tajuda. See oli esimene kord, kui ma sain pärast mõrva magada ja ma olen veel väsinum kui enne. Ma näen ainult õudusunenägusid.

See ei ole läbi. Ma ei saa enne magada, kui see on läbi.

Chandler ei hinga ja see tekitab minus iga kord ärevuselaineid. Kui ta magab, siis ta ei hinga mõnda aega, siis teeb paar sügavat hingetõmmet ja vajub jälle ära. Loen alati sekundeid.

Jõuan lugeda kümneni, enne, kui ta hingab.

On läinud valgeks ja ma ei saa ikka üles tõusta. Kardan, et ma jäängi siia. Võib-olla oleks ilus. Või tahaksin hommikuse uduvihmana alla maale sadada ja ära aurata. Igatahes ei taha ma midagi sellest, mis on väljaspool seda maailma, mis on rahulik ja häirimatu. Vihm sajab alla ja haihtub sama äkitselt, tahad sa seda või ei.

Tänavalt kostub kihutamist ning paratamatult ehmun järsu pidurdamise tõttu, mis maja eest kõlab. Lükkan teki pealt ja jooksen aknale toimuvat uudistama. Keset teed on seisma jäänud vana BMW, vanast BMW-st astub välja mu vend. Mu vend!

"Tom!" karjun verdtarretavalt vastu seina, äratades sellega tõenäoliselt Chandleri üles. Torman trepist alla ja jooksen mööda Randyst, kellel välisukse avamine parasjagu pooleli on.

Tom näeb mind kohe. Ta pole mind kunagi sellise pilguga vaatanud nagu praegu. Ta haarab mind tugevasse kallistusse, laskub minuga põlvili, paneb oma käe mu pea peale. Eraldub minust, hoides oma käega mu lõuga, pöörab mu pead ühele ja teisele poole, küsib: "Kas sul on kõik korras? Kas sa oled terve?"

Noogutan kohkunult ja uurin Tomi siniseid silmi. Mu süda hakkab värelema, miks see nii teeb?

Noormees tõuseb püsti, pühib põselt alla jooksvaid pisaraid ning silmitseb maja. Tundub, nagu kohutaks teda iga asi selle koha juures. Tundub, nagu tahaks ta karjuda ja nutta. Ma ei olnud teda kunagi nutmas näinud, ka siis mitte, kui ta oli laps.

Tomi auto taha on seisma jäänud paar võõrast autot, mille juhid signaali lasevad ja meie peale karjuvad. Ta ei suuda aga peale vaatamise midagi teha.

Korraga koondub kogu ta tähelepanu ühte punkti. Tom surub oma käed rusikatesse. "Ray..." sosistab ta värisedes ja astub uksel seisvale politseinikule ettevaatlikult lähemale. Randy kõnnib ta juurde ja vaatab Tomile otsa, teadmata, mida teha. "Ma pargin su auto ära, tohib?" räägib ta. "Anna oma võtmed."

Tom ulatab leplikult autovõtmed Randyle. "Kõik saab korda, Olivia," ütleb poiss enda veenmiseks. Võtan ta käest kinni, et teda julgustada majja tulema. Ma proovin talle majas ringi näidata, aga ta ei kuula mind absoluutselt, millest ma ei hooli, sest mul on lihtsalt vaja ringi käia ja midagi teha, et ma ei istuks tema kombel diivanil ja vajuks sügavale mõttelainele teemal tuhat viisi, kuidas meie pere mõrvati...

Tomi punased silmad liiguvad Chandlerile, kes nagu oma kodus külmkapi ukse avab ning seal sorima hakkab. Tom pöördub solvunult minu poole: "Mida tema veel siin teeb?"

"See on keeruline."

"See pole keeruline, sa tead, et ma ei taha teda siia."

Chandler kulistab valjude lonksatustega piima otse pudelist alla ja nüüd paneb tagasi külmkappi. Ta pilk on põnevil, ta ootab, et ma Tomile vastaks, aga mul ei ole talle midagi öelda.

Randy astub tuppa ning ütleb, et meil kõigil tuleb politseijaoskonda minna. Ta jätab mulle alles kõrvalistme, Tom ja Chandler istuvad taga. Tomi silmad on märjad, aga ta ei nuta enam.

Torm on teisel pool tänavat pikali lükanud vana lepa ja mina tunnen end jälle nagu lumekuninganna.

Ma tunnen, et Chandler jõllitab mind ja ma tean, mida ta minust tahab. Gaile Brandin. Ma pean kätte saama Gaile Brandini. See on tema jaoks ainult mäng, aga mulle on see elu.