Eraldunud [OK]

IV Koduaias

Arvatavasti mõni märkas, et ma vahepeal avaldasin kogemata osa, mida ma ei oleks tohtinud avaldada. Ma loodan, et võimalikult vähesed nägid seda. Kes teab, see teab.

Ohkan ja piidlen murelikult väravat, mis ühendab minu ja Chandleri tagaaeda. Kuigi poiss juba tuppa läks, tunnen nagu seisaks ta mu selja taga ja ootaks, et ma seda teen. Sosistaks mu kõrva. Ma tean, et ta mõtleb neid asju tõsiselt.

Lükkan roostes rauast värava laokile, kuid see ei krigise, ta liigub ainiti oma haudvaikuses. Väravast sisse astudes näen juba sissetallatud mururada. Proovin oma maja jälgimist või selle peale mõtlemist eirata, nagu kõrguse kartja ei tohi alla vaadata. Mingil masohhistlikul põhjusel on selleks siiski tõmme.

Valge-kollasemustrilist jalgpalli ei ole kõrgeks kasvanud heinastiku seest raske leida.

Ära vaata selle maja poole.

Ma lükkan endast eemale pihlapuuoksa, mis mu teel seisab.

Olivia, ära vaata.

Ma astun pallile lähemale ja puuoksad raksuvad mu jalge all katki.

Ma vaatan oma maja poole. Korraks tundub, nagu on tavaline päev ja kõik on korras.

Astun millegi pehme sisse, mis õrnalt ragiseb. Külm vastikusejutt jookseb sellest samast jalast südamesse. Näen enda helesinist ketsi äratundmatuseni moondunud lihatombi sees; vaglad, ussid ja kärbsed töötavad ahnelt võõra liha kallal.

Karjatan!

Karjatan korraks, sest mu hääl jääb kinni, sest mu hääl jääb jälle kinni, ma teadsin, et ma ei oleks tohtinud vaadata, ma ei oleks tohtinud midagi sellest näha, kelle veri see on, kelle veri see on!

Kukun tahapoole ja nuuksun. Ma proovin teise ketsiga esimest jalast ära lükata. Nüüd on need mõlemad verised

mädased

vakladega koos

vaklade laipadega koos

need on-

"Olivia!" hüüab minuni rutanud mees. Ta tundub jälle minu peale vihane, miks ta kogu aeg minu peale vihane on?! Ta langetab ümbruskonnale pilgu peale heites oma relva. Ta ei ütle midagi, aga näen, kuidas ta pilk liigub mu veristele jalanõudele.

"Ma ei teinud midagi..." seletan jõuetult ja vajun pikali muru peale.

"Kas sul on kõik korras?"

Ma ei vasta.

Randy liigub puhmastiku juurde ja heidab pilgu surnud loomale. Ma ei näe, kuidas ta seda teeb, sest ma ei taha enam midagi näha, aga ma kuulen, kuidas ta sinna kõnnib ja laipa vaatab.

Varsti mädanevad ema, isa, John ja Jamie samamoodi. Ma ei taha olla selline. Ma ei suudaks.

"Ma... ei saa arugi, mis loom see on. Tundub, nagu kass," arutleb politseinik. "See on kuritööpaik, mida sa mõtlesid, kui sa ilma mulle ütlemata siia tulid?!"

Tirin instinktiivselt ketsid jalast ja kiirustan aiast välja.

Randy järgneb mulle. Ma tõsiselt vihkan, et ta sammud mu selja taga kajavad. Surun silmad ja kõrvad kinni ja kõnnin edasi. Ma käitun nagu hullumeelne.

Tõmban jõuliselt politseiauto ukse lahti ja istun ette. Mu sokid on murus jooksmisest märjad ja jalgadel hakkab külm. Kinnitan turvavöö ja sulen silmad. Mul on und vaja.

Mees istub autosse, teeb äsjast olukorda kirjeldava kõne politseijaoskonda, aga minuga ta ei räägi. Ma ei tea, mida ta peakski, aga tavaliselt inimesed sellistes olukordades ütlevad midagi. Mida ma tahaks, et ta ütleks?

Mu kõhust käib läbi vastik valuhoog. Istun istme äärele ning nihelen ebamugavalt. See on valesti. Mul ei tohi praegu... alata. Aga see on täpselt see tunne.

"Lähme siis poodi?" uurin politseinikult, ise püüdes enda närvilisust varjata.

"Oleks parem, kui sa autosse jääks."

"Mul on vetsu vaja."

Randy vaatab mind kritiseerivalt, kuid pöörab mõnekümne meetri möödudes väikse tankla parklasse. Märgates õues mootorratta juures enda koolikaaslasi, soovin kohe, et ei oleks midagi öelnud.

Ühel hetkel nad katkestavad oma tegevuse ja jätavad juttude rääkimise. Järgmisel aga sosistavad teineteisele minu kohta vastikusi. Randy vaatab neid karmilt, aga see annab neile ainult kõneainet juurde.

Rebecca ja Nick seisavad leti ees, et suitsu osta. Mind nähes sosistab viimane kohe: "Bec, see on ju Olivia West, vaata!"

"Ole vait, ta kuuleb ju."

"Kas ta on sokkide väel?? Ma ju ütlesin sulle, et ta on imelik."

Astun tanklavetsu, kus haiseb suitsu ja uriini järele. Ausalt pingutan, et mitte sokkidega kuhugi sisse astuda, aga ma ei tea, kui edukas ma selles olen. Istun potile ja nutan. Mul on kõik verine ja ma ei tea, mida teha. Kas ma peaks Randyle ütlema, et ta mulle sidemeid ostaks? Ma ei saa ju seda teha, mitte praegu!

Päästan vetsupaberiga, mis päästa annab ja väljun räpase enesetundega kabiinist.

Müügisaalis õnnestub mul üks pakk taskusse pista. Randy maksab toiduasjade eest ja keegi teine seda ei märkaks.

Poest välja jõudnud, karjub Hunter: "Olivia! Kaastunne!"

Olen üsna kindel, et seda nimetatakse sarkasmiks, aga ma pole selle ära tundmises kuigi hea.

"Sul on issi pärast kindlasti kahju! Äkki see oli hoopis Chandler, teeks see su tuju paremaks?"

"Jah!" ühineb Scott, "ta on aisana kahtlasem kui sina."

"Aga äkki oligi Olivia," muigas Hunter.

Randy hakkab midagi ütlema, arvatavasti mu kaitseks, aga see teeks asja ainult hullemaks. Minu pilku nähes, tajub ta, et hetkel on parem lihtsalt ära minna. Ta liigub tusaselt auto poole ja viskab toidu tagaistmele.

Hunter hüüab: "Oota, sa ju ei solvunud! Kutid, kui ma täna öösel suren, siis te teate, miks."

Haaran Randy vöölt nuia ja löön hunteri mootorratta esitule kildudeks.