Eraldunud [OK]

II Spekulatsioon

Kuna ma pole pärast ärkamist lihastki liigutanud, kutsutakse haiglaõde mind vaatama; ta surgib mind nõutult ning annab kahele politseinikule teada, et ma pilgutasin. Et minuga peaks kõik korras olema. Mundrites mehed kummarduvad mu voodi juurde ja selgitavad diplomaatiliselt, kes nad on ja nad ei tee mulle haiget.

"Me oleme siin, et sind aidata," räägib üks. Ta võtab kinni mu kanüüliga käest. Ta hingeõhk lõhnab suitsu järele.

"Ära puutu mind," lausun tõrksalt ja soovin, et saaksin end kõhuli pöörata, kuid kipsis käsi ei luba seda.

Ma tunnen, et ma peaksin hüsteeritsema, aga see kõik ei tundu tõeline. See on halb uni. See on halb uni...

Kõik lahkuvad palatist, välja arvatud õde, kes mu laupa katsub ning mind kraadida tahab.

"Kas nad kõik on surnud?"

Ma tunnen end paremini, kui ühes toas on korraga vähe inimesi.

"Ma..." Naine tõstab peeneraamilised prillid ninalt, et silmist pisara pühkida. Tean juba, mida see tähendab ja tunnen, et ei saa enam hingata. Kõhtu on sisse löönud vastik valu, nagu oleks keegi mind pesapallikurikaga löönud.

Küsin umbusaldavalt üle: "Kõik? Tõsiselt?" Ma teadsin seda juba eile ja tean seda ka nüüd, aga mul on vaja mingit reaalsustunnetust. Mul on vaja kuulda, et nad on surnud.

"Jah, kõik."

Palun ütle seda täislausena.

Isu igasuguseks jutuajamiseks kaob, kui keegi tähtis arst otsustab, et luumurru pärast ei ole vaja mind haiglas hoida ja mind võib nüüd ära viia. Huvitav küll, kuhu ära?

Mind pannakse võõrastesse riietesse ning juhatatakse patrullautosse. Politseinikud tunduvad mures ja ühtaegu ka minu peale vihased - ma pole kunagi osanud inimeste emotsioonidest üheselt ja õigesti aru saada.

Ööpäevgi pole veel möödunud ja näen üle linna laiali ajalehti, minu perekonnanimi esikaanel.

Jaoskonnas on ärritav. Mind küsitleb uurija, kes just tulihingeliselt vandus, et toob õigluse mu perekonnale. Siis mängib ta natuke head ja mõistvat politseinikku ning hakkab minult kõike küsima, ilma, et selgitaks, mida nad teavad või mis minust üldse saab.

"Olivia, kas sa tead, kellel on teie maja võti?"

"Kõigil pereliikmetel. See tähendab, ka Tomil. Mis siis?"

"Sissemurdmisjälgi polnud. Ega keegi ei võinud ust lukust lahti unustada?"

"Ma ei tea..."

"Olivia."

Ta ei saa üldse aru. Ta ei saa midagi aru. Miks ma selgitusi ei saa? Miks ma pean iga ta küsimuse peale küsima "mis siis"? Miks ta peab ütlema mu nime iga kord, kui mu vastus teda ei rahulda?

Ka tema näeb, et ma olen ärritunud.

Uurija joob oma klaasi tühjaks, iga tema lonks on ebanormaalselt vali. Ta hõõrub kätt vastu oma karedat habet ning esitab veel ühe küsimuse. Seekord on see teistsugune.

"Kas teie peres oli viimasel ajal tunda pingeid? Kas su isa tundus töö pärast stressis?" Ta neeltab, seekord käib jõnksatus ta kõrist veel valjemini läbi. "Elas ta seda kodus välja?"

Vaatan talle ehmunult otsa. Ta teab, et ma ei vasta ja ta loeb mu silmist juba vastuse välja - tema on inimestetundja ja mina olen lihtsalt eksinud.

Uurija köhatab karedalt ning teatab: "Seda võib sul raske kuulda olla, aga su isal olid rasked võlad, teid oleks majast välja tõstetud. Võib-olla sa teadsid juba seda."

"Ja siis?"

"Hetkel on ta meie peamine kahtlusalune. Selle teooria kohaselt sooritas ta enesetapu, aga-"

"Ei!" Tõusin järsult laua tagant püsti. "Kuidas te julgete midagi nii vastikut üldse välja mõelda! Kas teil aru ei ole!"

"See on ainult spekulatsioon..."

"Mida te tahate, et ma kinnitaks, aga ei kinnita! Kui ma ärkasin, oli majas keegi. Ja mina olen elus. Miks ma olen elus?"

Uurija ahmib õhku. "Kas sa saaksid teda kirjeldada? Või unusta see - räägi kõik, mida sa mäletad." Ta klõpsutab ühe korra pastakat. "Sa ärkasid, jah? Kas miski äratas sind?"

"Kas Tom teab?"

Ta vaatab mind nagu hullu.

"Mu vend, Thomas West. Kas ta teab?!"