Eraldunud [OK]

IX Võõrad

Politseijaoskonda jõudmas, peatavad mind trepil kaks mundrites meest. "Olivia West," kõneleb ümara näoga kiilas mees heatujuliselt. 

"Ma..." pomisen ning astun esimeselt astmelt asfaldile, "ma tahan sisse minna."

Mõlemad vaatavad teineteisele otsa. Esimene politseinik on trullakas ja punase näoga, teine vuntside ja kitsa nina ning pikliku lõuaga. Nad on tavalised mehed, aga praegu mulle trepilt vastu naeratades mõjuvad nad pentsikult.

"Palun laske," küsin vaikselt.

"Mis sinna?"

"Ma..." Õigupoolest jah, miks ma tahan sinna? Või mis ma enda meelest vabanduseks oleksin pidanud tooma, kui ma siia otsustasin tulla? Ainus inimene, kes mind aidata saaks, on Randy, aga tegelikult ma ei tea, kuidas ta ennast juhtunu osas tunneb. Või mis veel pärast seda sai... Kes teine seda mulle selgitada saaks?

"Ma tahan oma venda näha," lausun viimaks. Tom polnud mul üldse mõttes püsinud ja ma tean, et see on vale.

"Ta peaks varsti tulema."

"Oh... Ma siis..." Astun tagasi veel ühe sammu. 

"Ära karda, tüdruk," ütleb vuntsidega võõras. Tema hääl on äkiline ja vali. "Me oleme siin, et sind kaitsta."

Raputan ebamugavalt pead. Silmanurgast märkan Tomi, kes mulle imeliku näoga otsa vaatab. Poiss pöörab ümber ja istub politseiautosse. Brandini pool toimunu oli nii tõeline, kuid nüüd tundub kõik jälle nagu mõnes kummalises unenäos.

Jalutan vaikides autoni ja istun taha. Terve sõidu ajal ei ütle Tom mulle midagi, seekord teeb see mind aga murelikuks. Mul on selline tunne, et kõik teavad midagi, mida ainult mina ei tea. Ja nii nad lasevadki. Lasevad mul elada pimeduses. Ma olen nagu katk, mille nime ei taha keegi suhu võtta.

Trullakas politseinik ja tema paariline kuulavad politseiraadiot, naeravad ja räägivad oma töökaaslasi taga. Nad on tavalised Klaasjärve võmmid ja nad mõjuvad ebareaalselt. Võõristavalt. Hirmutavalt.

"Tom," pöördun tasaselt venna poole, lootes, et politseinikud ei kuula meid pealt. "Kust sa Randyt- õigemini, ohvitser Sky'd, tead?"

"Rayd?" Esimest korda näitab ta üles suurt huvi ja äratundmist. Ehk isegi närvilisust.

"Vist jah?"

Tomi nägu vajub ära sama äkki, kui see ärkvele lõi. "Räägime sellest parem hiljem."

Võib-olla kui ma midagi enda kohta olen valmis rääkima, avab Tom end mulle kergema meelega. Küsin: "Kas sa juba oled kuulnud seda, et kui see kõik juhtus... sellel öösel... siis tema oli see, kes mind aitas. Kummaline, et just tema-"

"Issand, Olivia, millest sa aru ei saa?!"

Punase näoga politseinik naerab äkilise norsatusega millegi üle, mida ütles vuntsidega mees. Tema pistriku nokka meenutav nina muutub veel punasemaks, kui see enne oli. Vajun võõristavalt enda istmesse. Ma ei saa enam aru.

Auto peatub helehalli turvamaja ees. Mõlemad politseinikud sätivad end välisukse kõrvale istuma. Enne teevad nad endale toas kohvi ja tellivad pitsat; paistab, et taoline töökorraldus on neile vaba päeva aseaine.

Tom lõigub kartuleid, aga tema sinised silmad jõllitavad tühjusesse. Ta lükkab tagasi mu ettepaneku teda aidata. Ta kõrvetab kõik maha. Ta surub toitu vastu pannipõhja, kuni see igast küljest söeks muutub. 

Ta tõstab süüa meile mõlemale ja sööb oma taldrikust nagu oleks see tavaline eine. Tõmban ettevaatlikul oma portsu endale lähemale. Valin hoolikalt sõnu: "Tom, kuule... Võib-olla uni aitab sind. Sa oled ju väsinud, eks? Mina küll olen."

"Ma ei jaksa magada ka. Mul on kõrini nutmisest ja üldse..."

Noormees ei ütle enne midagi, kui on oma süsimusta eine lõpetanud. Ta vaatab mulle silma, valvsalt, ja paistab uurivat iga liigutust mu näos. "Kas sa mäletad, kui me perega Mehhikos käisime?" uurib ta.

"Ee, jah. Kas see oli too kord, kui John purskkaevu kukkus? Miks sa küsid?"

Tom vaatab maha, tema näole ilmub nukker naeratus, mis sealt vaikselt kaob. "Ma niisama."