Kirjutamise 101 - Mida/Millest/Kuidas Kirjutada? Kõik Vastused.

12. Peatükk "Reaalse Sõprus- ehk Platoonilise suhte loomine"

Ära lase sellisel keerulisel sõnal ennast segadusse ajada või eksitada. Tegelikult on selle väljendi tähendus ülilihtne. 

Platooniline suhe on suhe kahe vastassoost isiku vahel, kes ei ole üksteisest romantilises mõttes huvitatud. 

Sõprussuhte tähendust teab meist igaüks, kuid mis eristab tavalist sõprussuhet platoonilisest ongi just see, et platooniliseks suhteks nimetatakse üldjuhul sõprussuhet mehe ja naise vahel.

Idee poolest on romantilised suhted sõprussuhetega sarnased. Mõlemad suhted põhinevad usaldusel, turva- ja kindlustundel jm. 

Kui lugeja võtab kätte sinu raamatu, ning leiab et suhe Pireti ja Priidu vahel ei tundu reaalne, paneb ta raamatu käest ära. Ja mis siin imestada? Peamine aspekt, mis panebki lugeja sinu raamatusse kiinduma, on reaalsus, ehk kui reaalne see sinu lugejale tundub. Sellepärast peetaksegi hästi kirjutatud raamatuid, millesse on kaasatud nii pärismaailma, kui väljamõeldut, nii huvitavaks- autor võib panna kõik võimatu meie mõistes  pärismaailmas juhtuma, kuid puhtalt hea idee ei võrdu hea teostusega.

Selliste suhete kindlamaks loomisel, on kõige loomulikum kirjutada enda, või lähedaste kogemusest. Nii on "loogiline" osa olemas sul juba iseenesest näiteks küsimusele "Miks nad on sõbrad?" Kuid vaata, et selle ka enda lugejatele sama selgeks teed, kui see sul endal on. Too esile ja rõhuta tugevalt tegelastevahelised tülid ja argumendid, millest karakterid koos üle saavad. Aga just nimelt koos, sest et sõprus- nagu ka armusuhe on alati kahepoolne ja toob kasu kõikidele isikutele, kes sellega seotud on. Ning miks mitte ka kahju? Panna kaks oma tegelast tegema midagi illegalset või keelatut teiste tegelaste, või lugejate silmis ainult tõestab, kui palju nad teineteist usaldavad, ning kui paljuga nad on puhtalt nende kahe (või enamate tegelaste) lõbu nimel valmis riskima. Las su tegelased jagavad teineteisega oma saladusi, raamatu põnevuse huvides võid sa isegi panna ühe neist teist reetma, kuid seda ainult, kui see on seda väärt. Siinkohal rõhutaksin järjekordselt mitte oma tegelastesse üleliia kiinduda, kuna sinu raamatu sisu kvaliteet võib selle all kannatada. Sa pead tihti langetama otsuseid ja panema tegelasi tegutsema viisidel, mis sulle endale, ning võimalikult ka sinu publikule ei pruugi meeldida, kuid tihtipeale ongi see just, mis publiku sinu raamatuga kaasa mõtlema ja haakuma paneb, muutes selle täiesti sõltuvusttekitavaks. Sinu lugejale meeldib end kujutada peategelase nahas, ning Sinu ülesanne on talle seda pakkuda võimalikult huvitavade kirjeldustega, mis panevad ta tundma, mida tegelane teatud situatsioonis tunneks. 

Shoutout kõigile päikestele mu päevas, kes seda rasvases kirjas teksti eelmisest osast mäletavad!

Kui teil on siiski mõni küsimus veel õhus selle või mõne eelmise teema kohta, siis ärge kartke sellest mulle kommentaarides teada anda. Vastan alati kõigile küsimustele rõõmuga!

Püsige põgusad!