1918-2018

58 11 1
                                    

Vaatasin tühja tühja tuba, mis tekitas minus tahtmise karjuda. Tegelikult ei olnud see tuba päris nii tühi, aga siiski. Sellest oli puudu hing. See võlu. See imelisus. Kõik oli nii, nagu sada aastat tagasi elu pooleli jäi. Tolmunud klavessiin nurgas, mille häälest ära klahve vajutades võisid kujutada ette, mis siin kunagi päriselt juhtus. Põrandale oli kukkunud tühi veiniklaas, mis kildudena meenutas oma pidupäevi. Vastu seina lükatud riiulite vahele olid kukkunud selle otsast paberilehed- noodid. 

Võiks arvata, et see tuba kuulus kunagi muusikule, kes väga oma tööd armastas. Ta armastas seda, mida tegi ja armastas maagiat enda ümber. 

Voodile oli laotatud linasest kangast voodipesule peale veel villane punane päevatekk, millesse koid olid augud närinud. Selle peal omakorda oli tõstetud vanast puidust sahtel, millelt lakk oli maha kriibitud. Eriti külgedelt, kuna sahtlit oldi ilmselt mitmeid kordi tõmmatud kapist välja ja siis jälle kinni lükatud, kuid kummutit, millelt sahtel puudu, ei olnud toas näha. 

Võib-olla oli see katki ja viidi minema? Äkki perel oli külm ja see vana kummut läks ahju alla?

Toas oli küll üks kapp, aga sellele see sahtel kindlasti ei kuulunud. Kurb on mõelda, et too sahtel on kaotanud justkui oma ema ja vennad. Ta on täiesti üksi voodil ja ootab oma armsamat nagu Rapunzel oma tornis. Kui see sahtel oskaks rääkida või välja näidata oma tundeid, siis ta räägiks vanaldasel käriseval häälel pisarsilmi oma seiklustest, mida ta sel hetkel ei hinnanud, kuid aastate pikkuses üksilduses olles, on hakanud hindama. 

Ta hoiab siiani endas peidetud saladusi, nagu näiteks noole kujutisega elevandiluust ovaalne kaelaripats, mille ääred kullatud. See kee on kindlasti väga väärtuslik. Tänapäeva inimene tahaks selle kaasa võtta ja suure raha eest maha müüa. Ka klavessiini eest saaks roppu raha, kuna ka selle klahvid on ilmselt päris elevandiluust. 

Kuid siis kaotaks see tuba veelgi rohkem seda alles jäänud hinge ning lõpuks ei jääks sellest muud alles, kui mälestus. 

Põrandalauad krigisevad, kui nendel kõndida. tumepruunide laudade vahed on niivõrd laiad, et sinna vahele saaks peita soovikirju. Ennäe, ongi end sinna peitnud üks sinine tolmunud pliiats. Kohe vaibaserva alla, millele on läinud ümber must tint. See laik vaibal meenutab mulle hobust. Mustang- see meenub mul koheselt. 

Osaliselt krigisevad need lauad muidugi seepärast, et need on nii vanad, aga usun, et ka vaiba alla peidetud põrandaluuk võib olla üks põhjuseid. Luugi pragudest on tunda jahedat õhku tuppa kogunemas. See tekitab nahale külmavärinad. Iial ei saa mina teada, mida see luuk varjab, sest see on kõvasti kinni kiilunud. Aastatega niiskus, talvel külm ja suvel soe, on teinud oma töö. 

Lauale oli lahti jäetud ajaleht ja pikali pandud piip. Ajalehes oli lahti suur teema tsaarist. Nikolai teisest, kus otsustati tema hukka mõistmise üle. See artikkel oli kirjutatud 27. juunil 1918. See on kummaline, kuidas tänase päevani Eestis sama ajaleht ilmub. Tean Postimehest isegi üht lugu, mida kord ühest raamatust lugesin, kus oli palju pilte nukkudest. Ma arvan, et see lugu peab tõtt, aga ega ma ähmaselt mäletan. 

Kuskil aastal kakstuhat või veidi varem, kui ma veel sündinud ei olnud, ilmus Tartu mängiasja muuseumisse üks kaisukaru, kelle kõhust leiti kokku kortsutatud Postimees. See, mis sealt välja kõik tuli, oli seitsekümmend aastat olnud kõigile teadmatu. Järelikult pidi ka karu olema vähemalt seitsekümmend aastat vana. 

Kummaline, kuidas aastad mööduvad. Siin ruumis on aeg justkui peatunud. See tekitab kõhedust. Siia sisse astudes ei tundnud ma tõepoolest selles hingeta toas mitte ainsadki elu. Kõik oli nii tavaline. Olles detailidele pööranud tähelepanu, näen, kuidas tuba mulle ajalugu jutustab nagu oleksin tagasi aastas 1918.

Ma ei ole just ajaloos väga tugev ja koolis ei ole see mu lemmik aine, aga selline ajaränd on ju võimas.

Alles nüüd taipasin tõsta pilgu lakke, kust rippus alla ilma kuplita lambipirn, juhe sabana taga hoidmaks oma klaasist pruuti kinni. 

Mu suule tekkis naeratus, mida kõike see tuba on pidanud üle elama. Kas mina ja minu tuba saavad ka elada hingena edasi nii, et näen, kuidas keegi noor tuleviku võsuke uurib ja mõtleb, milline elu mul ja mu toal olla võis. 

Kindlasti tahan sellele maailmale midagi anda. See ei pea olema midagi suurt. Ma ei taha olla lihtsalt isik, kes sündis, elas ja suri ning rohkem ei tea temast keegi mitte midagi. Tahan täita oma unistused, tahan jääda meelde. Ma ei pea jääma meelde tervele maailmale, aga kindlasti soovin, et minu tuleviku sugulased saaksid uhkust tunda- nad on Kellegi sugulased. 

Soovin teile kõigile suurepärast aastat 2018. Loodan, et ka teie unistate, et võiksite ka pärast surma jääda meelde. Vähemalt mõtlete sellele. Viige oma unistused teoks! Ärge kahelge! Vahel võib peaga vastu seina joosta, aga kui jooksed siis ikka nii tugevasti, et vähemalt auk sinna jääks ja juba oled sa midagi endast siia maailma maha jätnud. 

- Lucsya Jaaniste

ANTILOOGIKA 2017 ✅ (I osa)Where stories live. Discover now