ANTILOOGIKA 2017 ✅ (I osa)

Väljendus

Ma tunnen, et ei saa öösel 01:40 jälle rahu ja pean väljendama ennast kuskil. Ma pean lihtsalt kirjutama, aga mitte tavalist raamatut vaid just seda, sest kui ma kohe kirjutan oma raamatut "Unenägu" edasi siis mul kui ka teil ei ole magustoitu soolasele söögile, sest kirjutan kõik ära.

Inspiratsiooni nagu oleks, aga pole mahti panna seda tavalistesse sõnadesse. Ma mõtlesin, et kui kirjutan siia oma väljenduse siis punkt nr üks. Ma võin saada uue idee. Punkt nr 2. Ma saan lihtsalt klišeesid välja öelda. 

Kui päris aus olla siis mul süda veidi valutab. Mitte füüsiliselt, aga ma olen päris õnnetu. Mu elu oleks nagu seisma jäänud. Olen harjunud sellega, et jooksen ühest koolist teise ja hüppan kunstiringist filmiringi ja siis näiteringi ning vahepeal söön ja siis jälle edasi.

Nüüd on möödas juba kaks... Ehk juba kolm nädalat ja mul pole midagi, mida justkui iseendale ette näidata. Mul pole saavutust. Ma võiksin rohida, aga kui keegi ei vaata, et ma rohin siis ma tunnen, et see pole ikka see saavutus. 

Mul on tunne, et see raamat hakkab kaotama oma mõtet... 

Just taipasin, et see on muutumas minu öiseks päevikuks kus oma pahameelt väljendan. Just eile tegelikult samal ajal kirjutasin loo oma tunnetest, aga siis avastasin, et ei tahaks avalikult sedasi.. Kustutasin peatüki ja kirjutasin paar sõna oma isiklikku päevikusse, mida ma väga ei jõua ning ei viitsi pidada, kuid vahel ikka paar sõna, mida netti ei paneks.

Iseendaga on hea sedasi rääkida, kuna siin ju ma pmt.. Ee.. Räägin endaga, sest normaalsed inimesed magavad. 

Nagu paljud mu tuttavad ütlevad, et võin rääkida ükskõik millest terve igaviku ja veel rohkemgi. 

Ühed isa tuttavad olid isegi veidi vaimustuses, kust võtan veidraid ja kummalisi väljendeid ning suudan iga selle väljendi või naljakillu sobitada just õigesse kohta nagu pusle. 

Üldiselt on nii, et kui ma tahan, siis võin olla väga avatud ja tore ning ideid täis inimene, aga kui ma tahan, siis võin teha ükskõik kelle elu põrguks. 

Õnneks on minu halba poolt näinud vähesed. 

Vahel ma kardan, et räägin liiga palju. See on tõsi. Mul on üks sõbranna, kes räägib ka palju. Ja siis, kui meie kokku saame peame kella järgi rääkima nii, et üks räägib kümme minutit ja siis on stop ja siis teine. Meil on juttu alati nii palju, et see ei lõpegi mitte kunagi. 

Ilmselt see on ka üks põhjus, miks ma kirjutan, sest ma lihtsalt tahan palju rääkida ja oma ideid teistega jagada. Mulle meeldib, kui saan maailmale midagi anda ja samas võtta ja kogeda kõike. 

Mina ei kavatse enne surra, kui olengi kõike kogenud. Ma võin olla saja aastane mutt ka, aga kui langevarjuhüpe on tegemata siis ma kurat lähen ja teen selle ära lihtsalt!

Ma usun imesid. Nagu see raamat "Unenägu". Mina näiteks päriselt usun, et selline inimene on olemas, kui olen unes teda nii palju kordi näinud. 

Ma näen unes päris palju asju. Ma näen kogu aeg unenägusid ja mul on vahel väga väärakad ka. Üldiselt on need päris talutavad. Minu kõige parem uni on see, kui ma näen unes uhte inimest, kellele ma alati mõtlen, aga kellel pole minust väga aimu. Õnneks tema on päriselt olemas, aga kahjuks ei pööra ta mulle tähelepanu. Õnneks näen teda päris tihti, aga see jälle teeb valu, sest tean, et minuga ta ei räägiks.

See peatükk, mis nüüd just kirjutasin, kus oli, et istub palkmajas laua taga ja ei taha sõber olla... Ma nägin seda unes. Üldse neid unenägusid olen ise näinud, aga ma olen neid veidi loos muutnud ja sobitanud. Ma nägin seda inimest, kellel pole minust sooja ega külma... Nägin teda unes. Olen teda varem ka näinud, aga siis nägin ja ta ütles seal palkmajas laua taga, et ta heameelega suhtleks minuga, kui mina temaga suhtleks, aga talle jäänud mulje, et mina ei taha temaga suhelda. 

Lõpuks kirjutasin ka selle endast välja!

Tal mõnes mõttes tegelikult on minust sooja või külma... No sünnipäevaks ta õnne on ikka soovinud... Ilmselt ütleks tere, kui talle tänaval vastu jalutan, aga mina pigem väldiks teda. Tahaks olla nii kaugel kui võimalik, aga samas lausa tema sees. Jah. Kas tead, mis tunne see on?

Miks ma seda siia kirjutan?... Ma olen ikka natuke soe, kui kell kesköö läbi on.

Ma isegi olen üritanud temaga suhelda. Eriti pärast seda, kui seda unenägu nägin. Ma mõtlesin kord bussis, et istun tagasiteel ta kõrvale (käisime kuskil reisimas grupiga) ja mind isegi ei huvita, mis ta arvab, aga siis kui olin juba sisse ja välja hinganud selgus, et ta otsustas minna hoopis ühe autoga. 

Ma ei saa sellest aru, et on olnud ka juhtumeid, kus keegi mulle külge lööb ja see keegi ei meeldi mulle. (üritustel eriti) 

Ega ma pahaga, aga miks mulle üritavad külge lüüa inimesed, kes on igavad, maitsetud, mõttetud ja lihtsalt pole minu inimesed. Mulle ei meeldi inimesed, kellega pole millestki rääkida ja, kes vinguvad, et neil igav. 

Miks mulle (kui veidi nagu klassis ka... Mitte päris popile) ei võiks mõni tore kutt külge lüüa? Miks see ainult raamatutes juhtub? Veider? Kas pole?

Võimalik, et ma olen lihtsalt vahel liiga loll. Ma olen liiga äkiline ja siis keegi, ei taha minuga suhelda. Mul tunne, et oma ideedega väsitan või kurnan inimesed ära. 

Kuigi ei arvaks keegi iial esimesel silmapilgul, et olen selline inimene, kuna kui ma olen kuskil uues kohas, võõraste inimeste keskel siis ma olen vait kui sukk. Ma olin kolm aastat vait ja ei rääkinud midagi oma klassis, sest ma ei usaldanud neid. 

Ma läksin uude kooli ja uskuge või mitte, aga ma hakkasin kohe rääkima, kui uksest sisse astusin. Seega sõltub ainult inimestest. 

Mulle meeldib meie klass. Ma loodan, et varsti saame taas kokku. 

Kummaline on meie klassis see, et muidu on kõik selliseid udupead ja täielikud tited ning lollitavad, aga siis, kui me kuskile ekskursioonile läheme või peame midagi korraldama siis oleme kõik nii ühte hoidvad ja mõistlikud. 

Ma loodan, et meie klassijuhatajale meeldisid tort ja kingitused, mis talle tegime. Me lasime tordi peale klassi pildi printida, mida ta vist polnud näinud. 

Kas ma jätkan jutuga või peaksin magama minema? Kell juba kaks läbi.. Seega... Peaks vist magama minema. 

--

Täpselt 1000 sõna sai ka kokku!