Something Great // h.s // ee // pausil

7.osa - Valus mälestus

Langetasin nüüd allaandvalt oma pea.

,,Midagi ei toimu!" vastasin emale peale väikest pausi.

,,Tessa, lõpeta see valetamine juba!" ütles ema vihaselt.

Peale seda lauset sai mu mõõt täis.

,,Mis vahet sel on, sa nagunii ei usuks mind! Ja ära tule rääkima, et mina valetan sulle, ega sa ise parem pole! Minu vale sinu oma kõrval on süütuke..mina ei valetaks isa surmast!'' karjusin kõik korraga välja puristades.

Peale seda kõndisin trepist üles vihasena ning samal ajal kuuldes kuidas ema mulle järgi karjub, et ma alla tagasi tuleks. Ma ei kavatsenudki teda kuulda võtta, vaid läksin oma tuppa ja panin seejärel ukse pauguga kinni enda järel. Viskasin oma koti vihaselt voodile ja viskusin ise sinna samasse kõrvale. Emps ajas mind tõesti praegu närvi, mis õigus on tal nii öelda, ise palju hullem! Kuulsin oma uksele koputust.

,,Tes, lase mind sisse palun!'' palus ema.

,,Palun mine ära!'' vastasin vihaselt talle.

,,Kui sa siiski tahad rääkida, siis ma olen all.'' ütles ta vaikselt teisepool ust.

,,Ei, kas sa ei saanud aru! Kao minema!'' ütlesin vihaselt ja viskasin padja mööda ust.

Kuulsin kuidas ema ohkas kurvalt ja lahkus seejärel. Lihtsalt mul on sellest kõigest nii kõrini! Mul on õigus olla oma ema peale vihane...ta ei saa kunagi minust aru ja just siis kui mul on kõige raskemad ajad. Ta ei saa mind kuidagi aidata selles, et mind koolis kiusatakse. Ta teeb selleks ainult  koolivahetust ja kõik! Veel rohkem vihkan ma seda, et mu oma ema valetab mulle otse näkku. Ta valetas mulle isa surmast, mis oli väga ränk löök.

4 kuud tagasi..

Olin just sõbranna juurest tagasi jõudnud. Jooksin kiirelt trepist üles oma tuppa, et isale helistada. Ma nii väga tahtsin teada millal ta koju tagasi jõuab. Nimelt mu paps reisis igal pool välismaal ringi ja oli tihti pikalt ära kodust, just see mind selle asja juures kurvaks tegigi. Aga me olime kokku leppinud, et ma võin talle ükskõik millal helistada, ta lubas iga kord vastu võtta. Võtsin telefoni ja istusin oma laua taha toolile, nüüd valisin ka isa numbri. Panin telefoni kõrva äärde ise täiesti erevil olles. Kutsus kaua, kuid seekord ta vastu ei võtnud. Kortsutasin imestunult kulmu sellepeale, sest muidu on ta koguaeg vastu võtnud. Vajusin mõttesse, kuid siis tuli mulle meelde, et paps oli andnud mulle oma ülemuse numbri siis kui ma ei peaks teda ennast kätte saama ja kui mul on midagi hädasti vaja. Otsisin selle numbri sahtlist üles ja helistasin sellele. Hetke kutsus ning siis vastas mulle madala häälega mees. ,,Kas mul on võimalik isaga rääkida, härra Mills'ga?'' küsisin viisakalt. ,,Preili, kas te siis ei teagi mis teie isaga juhtus?'' rääkis härra teisepool telefonitoru. ,,Ei...mis temaga siis juhtus?''' küsisin koheselt toolilt püsti tõustes. ,,Mul on väga kahju preili, aga teie isa sai raskes liiklusõnnetuses surma.''' vastas härra. Seda kuuldes kukkus telefon mu käte vahelt ja ise samal ajal põrandale vajudes. Kui see kõik mulle kohale ühel hetkel jõudis, hakkasin hüsteeriliselt nutma, ise meenutades isa viimaseid sõnu, kui ta viimane kord kodus oli.

Näeme varsti, ole tubli mu printsess!

See lause kummitab mind siiani kõrvus. Seda meenutades, muutusid mu silmad vesiseks.

,,Miks sa pidid isa nii vara meie seast lahkuma?'' küsisin kõvasti endalt, tundes kuidas pisarad üle põse voolavad.

,,Mul on ju sind veel vaja!'' karjusin vihast ja viskasin laua peal oleva väikse peegli mööda seina puruks.

Vajusin peale seda sinna samasse kildude kõrvale istuli, tõmmates jalad enda vastu ja hoides neist kinni. Toetasin pea vastu põlvi ja nutsin vihast. Kuulsin samme trepil, mis tähendab, et ema tuleb jälle.

,,Tessa, on kõik hästi?'' küsis ema põhimõtteliselt karjudes.

,,Palun jäta mind rahule, mul ei ole midagi viga!'' ütlesin vihaselt nuttes.

,,Aga Tessa!'' alustas ema uuesti.

,,Kas ei saanud aru, kao minema!'' karjusin nuttes.

Kuulsin ema järjekordset ohet ja siis ta lahkus. Peale seda, kui mu isa surnud oli, ei olnud minu elu enam endine. Ema sai selle kõigega kuidagi hakkama ja saab siianigi, aga mina ei saa kuidagi. Mina olen väike haletsuse hunnik! Algul mõtlesin isegi enesetapule, aga ma siiani veel ei suuda...veel. Mul pole siin uues linnas sõpru ka, kes mulle toeks oleks, see kõik on minu jaoks nii raske! Mul on tunne, et ma lihtsalt vajun kokku oma haletsemiste ja muude probleemide alla. Ma otsustasin oma vihahoost lõhutud peegli üles korjata. Auchh! karjusin ma, kui olin ühe killuga kätte suure haava kogemata teinud. Viskasin need killud sinnasamasse kus nad olid ja jooksin vannituppa. Panin oma käe külma vee alla, mis tegi veel rohkem haiget, kuid suutsin oma karjatuse kuidagi ära hoida. Ma ei taha, et ema jälle üles tuleks. Kuivatasin käe ära ja panin endale kiirelt sideme ümber. Läksin tuppa tagasi ja korjasin nüüd ettevaatlikult need killud ära ning viskasin prügikasti. Potsatasin oma voodile ja ohkasin. Ma ei suuda siin toas rohkem enam olla! Kuna mul oli varajasemast ajast tehtud linadest köis valmis, otsustasin aknast alla ronida ja õue hiilida. Õues oli juba üsna pimedaks läinud, aga mind see ei huvitanud. Otsisin endale pusa selga ja ka kapist tennised jalga. Järgmiseks üritasin vaikselt aknast alla ronida, nii et ema ei märkaks. Lõpuks uuesti maapinnale jõudes ohkasin kergendunult ja alustasin kõndimist värava suunas. Avasin kriuksuva värava ning kõndisin aiast välja metsa poole. Keegi võiks seda nõmedat aeda õlitada ükskord! torisesin mõtteis ja pistsin käed pusa taskusse. Kõndisin mööda metsa äärt, kuni jõudsin lagendikuni, seal oli isegi väike pink, kuhu ma ka kohe maha potsatasin. Tõmbasin ka jalad omale ligemale, et soojem oleks ja vaatasin kuidas päike vaikselt puude taha kaob. Mu mõtted läksid jälle isale.

,,Tessa, oled see sina?'' kuulsin järsku enda selja tagant kedagi.

Ehmusin selle peale, sest ma tundsin selle hääle väga hästi ära.

-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*

Hei! :)

Peale ühte kuud uus osa jälle! :) Saan vaikselt oma kirjutamisisu tagasi.

Loodan, et see osa meeldib ka teile sama palju kui need eelmisedki ja et see osa on peaaegu ainult mälestusest :)

Head ööd kallid lugejad! :*

Comment/VOTE:*

Elina xx