Something Great // h.s // ee // pausil

1. - Ma suudan selliseid asju meeles pidada

,,Tessa!" hüüdis ema juba kolmandat korda.

Ma tõesti ei suuda ennast voodist välja ajada, kõik see kolimine Eestist Londoni on mind nii ära väsitanud.

,,Tessa Mills, millal sa kavatsed sööma tulla...sa jääd veel muidu uude kooli ka hiljaks!" hüüdis ema alt korruselt juba kärsitult.

,,Jaa, juba tulen!" karjusin emale vastuseks ja ronisin kiiruga voodist välja.

Otsisin endale kapist riideid, mida täna selga panna. Minu jaoks on see uude kooli astumine täiesti tavaline, ega ma eelmises elukohas just palju ei püsinud ühes koolis. Ma pidin väga tihti kooli vahetama ja just see mind ära tüütabki. Tahaksin olla nagu iga teinegi inimene, kes saaks olla rahulikult ja vaikselt omaette, mitte et oled koguaeg inimeste keskpunktis ja sind aina mõnitatakse. Jah, te saite õigesti aru, mind kiusati koolis ja see kõik on muutnud mind väga kinniseks ja araks inimeseks. See kõik takistab mind inimestega suhtlemisel. Seepärast otsustas ema üldse ära kolida teise riiki, Suurbritannia pealinna Londonisse. Ta lihtsalt ei suutnud enam midagi paremat välja mõelda. Ja ma ei pane talle seda pahaks ka.

Avastasin, et ema oli pannud tooli seljatoele mu riided, mida ma peaks täna esimesel koolipäeval uues koolis kandma. Ta peab ära lõpetama selle! Ma muidugi ei pane neid riideid selga, minu jaoks on need liiga tähelepanu äratavad. Kunagi varem kandsin selliseid riideid, aga enam mitte. Ma olen teiste pärast usu endasse kaudanud, mille tagajärjel pole juba mitu aastat tahtnud kanda selliseid silmapaistvaid riideid vaid eelistan mugavaid ja tuhmi tooniga riideid. Mida vähem silma torkan, seda parem. Jätsin need riided sinnapaika ja võtsin hoopis kapist kitsad mustad teksad, valge topi ja peale panin halli kampsuni. Kammisin harjaga kiirelt juuksed läbi ja jätsin oma heledad blondid juuksed lahti.

,,Tessa, läheb sul veel kaua?" hüüdis ema vihaselt.

Pööritasin silmi ja karjusin talle tüdinenult vastuseks ,,Juba tulen!"

,,Miks sul nii kaua läks?" küsis ema tõreledes, kui ma kööki astusin.

,,No vabandust, kaotasin ajataju." vastasin vabandavalt.

,,Oh sind küll, miks sa neid riideid ei pannud mis ma sulle valmis panin toolile?" küsis ema mulle otsa vaadates.

,,Mulle ei meeldinud need." ütlesin vaikselt.

,,Tes, ma ei saa sinust aru enam!" ütles ema ohates pead vangutades.

Muidugi ei saa, ainult mina saan endast aru, oma kannatustest ja valudest.

,,Tessa, me peame nüüd liikuma hakkama, muidu jääd tõesti hiljaks!" ütles ema paanitsevalt.

Võtsin kiirelt röstsaiast ampsu ja ühe lonksu oma teest ning kiirustasin seejärel koridori. Seal tõmbasin kiirelt oma veidi kulunud tennised jalga, peale panin nahktagi ja olingi minekuvalmis.

,,Emps, no lähme siis juba!" ütlesin mina juba kärsituks muutudes, kuna teda polnud ikka veel koridoris.

"Jaa juba tulen, võtan võtmed ja lähme siis!" ütles ema köögist siiapoole tulles.

Võtsin maast oma koti, kus oli sees omajagu palju õpikuid. Need tegid mu koti kandmise veidi raskemaks.

Autosse istudes küsisin emalt: ,,Miks ma jala ei võinud minna? Siit on ainult ju kümme minutit tee."

Ema vaatas mulle otsa ja ütles üsna rahulikult: ,,Sa jääd muidu hiljaks ja õues on ka päris jahe!"

Pööritasin selle vastuse peale silmi ja suunasin pilgu aknast välja. Sõitsime autos see kümme minutit täielikus vaikuses, kuni lõpuks ema peatus kooli ees.

,,Näe siin on su klassi number, kuhu sa minema pead." ütles ema mulle valget paberilipikut ulatades.

,,Sa ikka tead, et oleks piisanud ka lihtsalt klassi numbri ütlemisest. Ma suudan selliseid asju meeles pidada." laususin talle sarkastiliselt ja osutasin paberilipikule tema käes.

,,Ma tahtsin lihtsalt abivalmis olla." vastas ema mulle naeratades ja ulatas siiski selle lipiku.

Ohkasin.

Võtsin selle paberi vastu ja astusin autost välja. Enne kui jõudsin ukse kinni panna ütles ema:
,,Ilusat koolipäeva sulle Tes!"

Naeratasin emale õrnalt ja hakkasin kooli poole kõndima. Keerasin veel pilgu selja taha, kus nägin ema juba kõrvaltänavasse pööramas.

Kooli sisse astudes käis koridorides paras tihe siblimine. Seisatasin seal ukse juures ja vaatasin lipikult klassi numbrit. Hakkasin silmadega otsima klassi 217, lõpuks ma leidsin.
Üritasin trügida läbi rahvaste massi klassi suunas, astusin isegi kogemata ühele tüdrukule jala peale. Vabandasin vaikselt ja kõndisin edasi kuni jõudsin klassi ukse taha. Hingasin sügavalt sisse enne klassi minemist, mulle pole kunagi meeldinud uude klassi sisenemised.
Astusin vaikselt klassi ja ütlesin tere, mille peale kõigi pilgud olid minule suunatud. Tundsin ennast väga ebamugavalt siin ukse juures, õnneks polnud õpetajat veel klassis.

Otsustasin kiiresti koha endale leida, selleks osutus aknapoolses reas kolmas laud. Asetasin oma koti põrandale ja istusin laua taha. Klassis oli haudvaikus peale minu tulemist, kuulsin ainult kahe tüdruku sosinaid, ilmselt rääkisid minust. Kell helises tundi, millepeale vajus klassiuks lahti ja sisse tuli päris palju õpilasi, kes vaatasid mind veidra pilguga. Peale neid astus sisse vanem naisterahvas, ilmselt mu uus õpetaja. Klassis oli jälle vaikus, kuid vaikuse katkestas minust kaks pinki tagapool istuv poiss, kes hüüdis õpetajale.

,,Õpetaja, meie uus õpilane tuli täna!"

Õpetaja vaatas uurivalt ringi, kuni pilk peatus minul.

,,Oo, sina oled ilmselt Tessa...kas sa tuleksid ja tutvustaksid ennast meile klassi ees?" küsis õpetaja sõbralikult.

Noogutasin kiirelt eitavaks vastuseks, aga sellest polnud mingit kasu kuna sama noormees võttis jälle sõna.

,,Põnnama lõid või?"

Tõusin toolilt ja keerasin selle poisi suunas ennast.

,,Ei." vastasin rahulikult ning saatsin põlastava pilgu talle.

Kõndisin klassi ette aeglaselt, sinna jõudes seisin nagu lollakas arg plika. Tahtsin seal samas maa alla vajuda.

——————————————
Parandatud 14.06.2020