Külm süda

#10

Istusin vaikselt voodil ja kuulasin vaikust. Kell oli juba kaks öösel ja mu vanemad magasid ammu, aga mina ei julgenud uinuda. Mind hirmutas kõige rohkem mõte, et Ridley võib tagasi tulla. Ta võib mu sinna tagasi viia nii, et seda ei kuule või näe mu vanemad ega mina. Ta on ju röövimises ja tapmises proff. 

Kuigi jah, mingi osa minust arvas, et Ridley hoolib minust ja ei taha mulle halba. Ja samuti tundsin ka mina, hirmu ja viha kõrval, mingit positiivset tunnet. Ma ei teadnud, mis see täpsemalt oli, sest hirm ja kartus tema vastu, lämmatasid selle õrna tunde.

Lõpuks ei suutnud ma enam lihtsalt voodil istuda ja vajusin pikali. Silmade lahti hoidmine oli muutunud peaaegu võimatuks. Ja mõne hetke pärast võttis uni minus võimust.

Olin jälle selles ruumis. Mingi kuju seisis minu ees. Ta nägu oli varjatud kapuutsiga. Ajasin end seina najale püsti. Inimese näole langes valgus ja minu ehmatuseks oli see Ridley. Aga ta nägu oli täis verd ja sinikaid. Minu huulilt pääses välja karjatus ja selle peale lõi poiss mind ja veel ja veel...

"Monica! Monica!" kuulsin kellegi paanitsevat häält ja avasin silmad. Tundsin, et mu nägu oli pisaratest märg ning mulle meenus mu unenägu. 

"Mis juhtus? Sa karjusid läbi une," lausus ema ja kallistas mind. 

Pühkisin käega pisaraid silmade alt ära ja ütlesin: "Ma nägin ainult halba und. Sa ei pea muretsema."

"Kas see oli su röövimisega seotud? Monica, me peame politseisse pöörduma," rääkis ema ja kallistas mind veel tugevamalt.

"Ei olnud," valetasin. "Ja ma ütlen viimast korda, et ma ei esita süüdistust."

"Sa ütlesid seda eelmine kord ka, aga miks," tahtis ta teada.

"Ma ei taha selle inimesega mingit tegemist enam teha ja ma tean, et ta on muutunud."

"Kes on muutunud?"

"Ri... mu röövija," ma oleks talle just öelnud röövija nime.

"Okei," ütles ema ja tõusis voodilt püsti. "Ma saan aru, et sa tahad teda kuidagi aidata, aga miks?"

"Mul on omad põhjused ja ma ei taha enam sellel teemal rääkida. Mis kell on?" vahetasin teemat.

"Kümme läbi mõned minutid," lausus ta ja näole tekkis järsku naeratus. "Kes sulle lilled tõi? Daniel?"

Mulle meenus alles nüüd, et ma olin unustanud roosid minema visata. Mõtlesin kiiresti mida emale öelda: "Ei... Kristel tõi need mulle sünnipäevaks." Loll mõte, tüdrukud ei kingi tavaliselt roose üksteisele. 

"Kuna ta käis? Me ei kuulnudki," uuris ema uudishimulikult.

"Te magasite juba, kui ta tuli," valetasin.

"Tore siis, aga tule sööma ma tegin omletti."

"Ma varsti tulen, teen end korda ennem," ütlesin ja ema lahkus.

Võtsin endale kapist puhtad riided ja käisin pesemas ära. Panin riided endale selga ja sättisin juused krunni. Lahkusin oma toast ja kööki jõudes, nägin, ema valas mulle just kohvi. 

"Aitäh!" tänasin ema ja võtsin tassi enda kätte. Istusin lauda ja sõin isukalt ära oma omleti.

"Sa lähed täna tööle?" küsisin ja rüüpasin ettevaatlikult kuuma kohvi.

"Jah, mul on öine vahetus. Tegelikult ma tahtsin sulle juba enne öelda, et isa pidi tööasjus nädalaks Londonisse minema," rääkis naine.

"Mh, jälle?" ta oli enamuse ajast kusagil tööreisil.

"No midagi pole teha, majalaen tahab ka maksmist ju," seletas ema.

"Ma saan sellest aru," ütlesin kurvalt, sest mul ei olnud peaaegu üldse aega koos vanematega olla ja nüüd on isa jälle tööreisil.

"Ma loodan, et sa pole väga kurb, et pead täna öösel üksi olema," lausus naine. Mulle jõudis alles nüüd kohale, et ema läheb ka ju öösel tööle ja siis olen mina täiesti üksi.

"Ei, ei ole," sõnasin, kuigi tundsin hirmu. 

"Tore," ütles ema. "Ma peangi varsti minem, lähen teen ennast korda." Ta tõusis laua tagant ja suundus enda tuppa. Pesin nõud ära ja kuivatasin neid. Suundusin enda tuppa ja mõtlesin mida edasi teha. 

Varsti kuulsin, kuidas ema hüüdis: "Tsau, ma nüüd lähen."

"Tsau," hõikasin talle vastu.

Alles nüüd tuli mulle pähe, et võik randa minna. Täna on ju suurepärane ilm. 

Võtsin oma telefoni ja helistasin Kristelile Ta võttis päris kiiresti vastu.

"Tsau!"

"Hei, Monica."

"Randa viitsid minna?"

"Loomulikult, ma just mõtlesin, et võiks minna."

"Tore, ma olen poole tunni pärast sinu juures."

"Davai," lausus tüdruk ja lõpetas kõne.

Võtsin kapist spordikoti ja panin sinna rätiku ja kuiva pesu. Enne minekut panin selga bikiinid ja kleidi.

Asusin tüdruku kodu poole teele. Minu õnneks asus see ainult viieteistminutilise jalutuskäigu kaugusel. Peagi olin kohal. Nägin, kuidas tüdruk oma maja uksest välja jooksis ja järgmisel hetke kallistas ta mind tugevalt.

"Mul on nii hea meel, et sinuga kõik korras on. Me muretsesime väga," lausus tüdruk rõõmsalt ja lasi mind oma haardest lahti.

"Kes kõik?" küsisin arusaamatult.

"Mina, Liisu, kõik klassiõed ja klassivennad," seletas tüdruk, kui me ranna poole kõndisime.

"Kas Daniel ka?" uurisin rahutult.

"Jah, aga ta rääkis ka, et te läksite lahku. Miks, te olite nii perfektne paar ju?" tahtis tüdruk teada.

"Ta pettis mind," ütlesin kurvalt.

"Mida? Kellega?" küsis Kristel.

"Helenaga," sülitasin selle nime justkui välja.

"Misasja? Ta on ju mingi lehtsaba. Kuidas Daniel sellest aru ei saa," lausus tüdruk.

"Mul on tegelikult suht ükskõik. Ma sain terve selle vangisoleku aja temale mõelda. Ja nüüd ma olen temast vist suht üle saanud," seletasin Kristelile.

"Ma saan sinust aru," lausus tüdruk. Noogutasin talle.

Lõpuks olime jõudnud randa ning me valisime endale koha kus olla. Ja siis rikkusid nemad mu päeva. Nägin, kuidas Helena ja Daniel mööda rannaäärt käest kinni jalutasid.