Külm süda

#16 ~Ridley

Ma ei saanud Monica pärast terve öö magada. Mida ma ometi teinud olin? Ma lükkasin eemale ainsa inimese, kes minust natukenegi hoolis ja mina temast. Sellepärast kardangi temaga koos olla. Ma hoolin temast liiga palju, et talle haiget teha. Aga ma tean, et ma ei suuda end temast eemal hoida. Ma pean vist tõesti abi otsima, aga kust. Kas tõesti on psühholoog ainus lahendus? Ei ma ei ole nõrk, aga tema saaks mind ju aidata.

Istusin laua taha ja lülitasin arvuti tööle. Võtsin google lahti ja kirjutasin sinna lihtsalt 'hea psühholoog.' Sain vastuseks mitmeid foorumeid, kus inimesed oma kogemustest rääkisid.

Leidsin ühe postitus, mis mulle kuidagi silma jäi. Selle juurde oli kirjutatud arsti nimi: dr David Half. Nime taha oli kirjutatud tema telefoninumber.

Ilma pikalt mõtlemata võtsin telefoni enda kätte ja sisestasin numbri.

Ohkasin kiiresti ja tõstsin telefoni enda kõrva äärde. Peale paari kuulsin naise häält ütlemas: „Tere, olen doktor Halfi assistent, kuidas saan teid aidata."

„Tere! Ma sooviks doktor Halfi juurde aega, võimalikult kiiresti," nõudsin.

„Jaa... üks vaba aeg on homme kell kaks. Sobib?" rääkis naine.

„Jah, ikka," vastasin.

„Kuidas on teie nimi? Ja vanus?" uuris naine.

„Ridley Baley, üheksateist," ütlesin kiiresti.

„Selge, jääme teid ootama," lausus ta.

„Aitäh!" sõnasin ning kõne lõppes.

Panin telefoni tagasi lauale ja nüüd meenus mulle, et ma ei teadnud ju kus ta kontor asubki.

Kirjutasin nüüd otsingusse 'dr David Half' ja sain kohe vastuseks tema kodulehekülje. Võtsin selle lahti ja sain teada, et ta kontor asub kesklinnas, ühe kaubanduskeskuse kõrval.

Panin arvuti kinni ja läksin kööki. Tegin endale teed ja võtsin kapist saiakesed, mida olin eile hommikul ostnud. Sõin need kiiresti ära ja jõin teed kõrvale.

Kui söömise lõpetasin läksin elutuppa. Istusin diivanile ja võtsin paberi ja pastaka. Ma pidin kuidagi ju Monicale teatama, et ma otsustasin abi otsida. Ta oli ju seda mulle juba mitu korda soovitanud.

Möödus umbes pool tundi, kui ma kirja valmis sain. Murdsin selle kokku ja suundusin välisukse poole. Toppisin tennised jalga ja läksin majast välja.

Enne Monica koduni jõudmist käisin läbi ka ühest lillepoest, kust ostsin tüdrukule tumepunase roosi.

Peagi jõudsingi tema maja juurde. Ronisin vaikselt tema akna all olevast redelist ülesse ja nägin, et kedagi ei olnud toas.

Õnneks oli ka aken lahti jäetud ja ma tõmbasin selle lahti. Hüppasin kiirelt aknast sisse ja asetasin kirja ja roosi tüdruku voodi kõrval olevale öökapile.

Kõndisin vaikselt tagasi aknani ja väljusin toast. Kohe, kui mu jalad maapinda puutusid jooksin kiiresti tagasi tänavale. Tõmbasin kapuutsi pähe ja tahtsin kiiresti lahkuda, kui kuulsin Monica armsat häält tänava lõpust. Liikusin kiiresti ühe puu taha ja vaatasin sinnapoole, kust häält kuulsin.

Monica ei olnud üksi. Seal oli veel see poiss, keda ma rannas näinud olin. Daniel või kes iganes ta oli. Kas nad olid jälle koos? Surusin endas viha maha ja jälgisin neid ettevaatlikult.

„Kas tuled sisse?" küsis tüdruk Danielilt.

„Ei kell on päris palju ja mu vanemad tahavad, et ma öösel kodus oleksin. Ükskõik mis võib juhtuda," rääkis poiss.

„Okei, headaega siis," lausus tüdruk kurvalt ja kallistas poissi.

„Tsau! Homme näeme siis," ütles poiss ja lasi tüdrukust lahti. Monica sammus kiiresti ukseni ja läks majja. Daniel kõndis, aga tagasi tuldud teed ja kadus peagi.

Jooksin nüüd kiiresti tagasi tüdruku akna alla ja ronisin redelist ülesse. Ta ei tohtinud seda kirja näha. Hüppasin kiiresti aknast sisse ja jooksin öökapini. Samal hetkel, kui kirja enda kätte võtsin läks uks lahti ja hämaras toas läks tuli põlema.

„Kurat," sosistasin enda ette ja keerasin end aeglaselt ümber. Tüdruk lükkas kiiresti ukse kinni ja vaatas mind arusaamatult.

„Mida sina siin teed?" küsis ta sosinal, tundsin ta hääles isegi närvilisust.

„Ma..." ma ei osanud midagi öelda ja tundsin kuidas külmavärinad üle keha jooksid. Mul oli häbi, miks ma üldse tagasi tulin. Tüdruku silmad liikusid mu kätele, mis hoidsid kirja ja tumepunast roosi. Korraks ilmus ta näole sõbralik naeratus, mis kadus nii kiiresti kui ilmus.

„Anna andeks!" ütlesin vaikselt ja astusin talle mitu sammu lähemale. Tüdruk taganes seinani ja jäi mind ebakindlal pilgul vaatama.

„Miks sa siin oled?" kordas ta ennast ja vaatas mulle tõsiselt silma.

„Ma tõin sulle need," liigutasin enda käes olevat roosi ja kirja. „Aga ma nägin sind ja teda. Lootsin vaid, et sa ei näe neid."

„Miks? Sa ei tahtnud mind ju enam, mäletad," uuris Monica kurvalt.

„See oli vale, ma tahtsin sind enda eest kaitsta. Aga nüüd suutsin ma lõpuks abi otsida," laususin häbi tundes. Ma olin tõesti nõrk.

„Sa pöördusid psühholoogi poole?" küsis ta nüüd natuke rõõmsamalt. Noogutasin vaikselt ja vaatasin maha.

„See oli õige tegu, see aitab sind kindlasti," sõnas tüdruk ja liikus mulle natuke lähemale.

„Kas sa siis suudaksid mind usaldada ja armastada nagu mina sind?" uurisin ettevaatlikult.

„Ridley, ma ei tea..." ütles Monica kurvalt.

„Sa valid selle teise?" Pakkusin, kui ta oma lause kahtlevalt lõpetas.

„Asi ei ole nii lihtne, Danielil ei ole ilmselt enam kaua elada jäänud," lausus tüdruk ja ma nägin ta silmis pisaraid.

„Mis juhtus?"

„Tal on vähk ning ma pean teda toetama. Ma lubasin seda talle ja ma armastan teda."

Tüdruk oli juba minu kõrval ja vaatas mulle oma märgade silmadega otsa. Ma oleks tahtnud teda praegu nii väga kallistada ja öelda, et kõik on korras, aga ma ei saanud seda teha.

„Ma mõistan sind," sosistasin vaikselt. Järsku võttis tüdruk mu sõrmede vahelt kirja ja roosi. Ma ei üritanudki neid tagasi saada.

„Aitäh, et sa mind mõistad," sosistas ta ja surus roosi endale nina alla. Kirja hoidis ta endiselt enda käes.

Noogutasin ja laususin: „Ma peaksin nüüd minema, väljas on juba päris pime."

„Jah," ütles ta ja astus mu tee pealt eest. Liikusin akna poole, kui te järsku küsis: „Kas ma näen sind veel?"

„Ma usun küll," olin tema küsimusest üllatunud.

Tüdruk vaikis hetke ning sõnas veel: „Ma loodan, et see psühholoog saab sind aidata."

„Mina samuti," vastasin ja ronisin ettevaatlikult aknast välja.

Vaatasin tüdruku poole, kes mulle õnnetult naeratas: „Nägemiseni!"

„Nägemiseni," sosistas ta mulle veel.

Kui alla jõudsin kõndisin kiiresti oma koju, sest väljas oli juba päris jahedaks läinud.

Koju jõudes läksin kohe magamistuppa ja ronisin voodisse.

Mul oli hea meel, et Monica minust hoolis. Ma teadsin, et ma pole seda ära teeninud. Teda oli ka nii valus kannatamas näha. Danieliga toimuv mõjutas tüdrukut väga palju. Sisimas lootsin, et see poiss saab terveks, sest siis on ka Monica õnnelik. Ja kui tema on õnnelik, siis olen ka mina.

Sulgesin rahulikult silmad ja uinusin. Homme tuleb muutuste päev.