Külm süda

#6

Istusime Ridleyga vaikuses. Üks ühes toa nurgas ja teine teises. Piilusin vahel tema poole, aga iga kord oli ta samasuguse tõsise ilmega. Ma ei saanud tema käitumisest aru. Ükskord vihane, siis kurb ja sinna vahele mahtus ka natuke rõõmu. Oli tema alles inimene.

Sulgesin silmad ja toetasin pea põlvedele. Järsku tekkis mu pähe mõte, et miks Katy ta maha jättis ja teise juurde läks. Tahtsin Ridleylt selle kohta küsida, aga ennem kui jõudsin suu lahti teha meenud mulle, et minuga oli täpselt see sama juhtunud. Daniel oli samuti mind jätnud ja teise juurde läinud.

Jäin taas mõteisse ja mind äratas see, kui poiss tõusis ja ukse poole kõndis. Ta avas kiiresti ukse ja läks ruumist minema. Tõusin samuti püsti ja suundusin voodi juurde. Viskasin end pikali ja otsustasin natuke puhata. Lootsin, et Ridley niipea tagasi ei tule. 

Pikutasin nii umbes pool tundi, aga und mul ei tulnud. Otsustasin proovida ust lahti saada. Kõndisin selleni ja vajutasin linki. Uks oli minu imestuseks lahti. Nüüd meenus mulle, et Ridley ei keeranud ust lukku nagu ta eelmine kord teinud oli. 

Läksin kiiresti uksest välja ja jooksin trepist ülesse. Ilmselt olin ma kusagil keldris olnud. Jõudsin trepist ülesse ja keerasin paremale ja siis vasakule, aga ma jooksin millelegi vastu ning kukkusin. Järgmisel hetkel tõmbas Ridley mu kiiresti püsti ja hoidis mind kinni, sest ma tahtsin ennast tema haardest vabastada. Muidugi oli tema minust tugevam ja vabaks ma ei saanud.

Poiss pooleldi lohistas mind tagasi keldrisse. Samal ajal hakkasin nutma, aga karjusin ja siplesin edasi. Kui poiss mind trepist alla tõmbas kukkusin ja mul sai veel rohkem haiget, kui ennem oli olnud. Ridley, aga ei lõpetanud mu sikutamist enne, kui ta koos minuga keldris oli. Ta lükkas mu vastu seina.

"Mida sa üritasid?" karjus ta mulle näkku.

"Ma tahan ainult siit mine, palun!" laususin läbi nuuksete.

"Palutakse kirikus," ütles poiss vihaselt ja lõi mind mitu korda näkku, seni kuni mul ninast verd hakkas jooksma.

"Palun lõpeta!" karjusin läbi pisarate ja valu. Poiss ei löönud mind enam, aga tema ilme jäi sama julmaks ja vihaseks. Ta oli muutunud jälle selleks koletiseks, keda ma meeletult kartsin. Kuidas ta enne üldse nii tore ja sõbralik sai olla? 

"Olgu see sulle õpetuseks, minule vastu ei tasu astuda. Loodan, et sa said sellest aru," ütles ta julmalt.

"Lõpeta! Sa ei ole tegelikult selline. Ma tean, ma olen sinu paremat poolt näinud. See mida inimesed sinuga teinud on, see kõik ongi sind just selliseks muutnud," rääkisin rahulikult.

"Sa ei tea minu tunnetest midagi," ütles ta külmalt ja surus mu veel tugevamalt vastu seina.

"Jah, aga ma tean milline su elu oli, siit edasi pole eriti raske mõelda mida sa tunned," laususin aeglaselt.

"Jää vait! Sinul on hea rääkida ja kõigil teistel ka. Mitte keegi pole oma elus nii palju läbi elanud, kui mina," tõstis ta jälle häält.

"Ma ju mõistan sind," ütlesin nii rahulikult kui võimalik.

"Aga sa ei tunne minu tundeid, mitte keegi ei tunne," rääkis Ridley. Ma ei öelnud midagi, sest tema pilgust võis välja lugeda, et kui ma veel midagi ütlen, siis ta lööb mind jälle. Ja seda ma kindlasti ei tahtnud, sest mu nägu ja nahk olid niigi sinikaid ja verd täis.

Poiss lasi mõne hetke pärast oma kätt mu õla vasta natuke lõdvemaks ja ma sain natukenegi liigutada. Julgesin talle jälle midagi öelda: "Nende tunnete pärast oledki sa sellina. Sa elad oma viha välja, pekstes täiesti süütuid inimesi. Sa vajad abi." Lootsin, et poiss mõistab oma olukorda.

"Kas sa just ütlesid, et ma olen hull?" küsis ta jällegi väga vihaselt. Raputasin pead, sest ei suutnud enam oma suud lahti teha.

"Ma tean, et sa mõtlesid seda. Aga jäta endale meelde, et ma ei ole mingi hull. Ma tahan lihtsalt tunda seda tunnet, mida teised tundsid, kui mulle seda kõike tegid," seletas poiss tõsiselt.

"Sa tunned mõnu inimeste piinamisest ja peksmisest, sest sinuga tehti seda sama?" küsisin hämmastunult. Poiss ei öelnud, aga midagi ja ma jätkasin: "Sa peaksid just aru saama, kui halb see tunne on, kui keegi sind lööb. Selle asemel teed sa ka ise seda. Anna andeks, aga ma tõesti ei imesta, et Katy sinuga olla ei tahtnud." Vaatasin poisile sügavalt silma ja sain aru, et viha oli jällegi asendunud kurbusega. olin tabanud tema õrna kohta. Poiss lasi hetk hiljem minust lahti ja kõndis ukse poole. "Ma toon sulle midagi süüa," lausus ta enne uksest väljumist. Nüüd kuulsin ma ka kuidas ta ukse lukku keeras.

Umbes kümne minuti pärast tuli ta tagasi ja asetas toidutaldriku ja pudeli veega mu voodi kõrval olevale väikesele kummutile. "Loodan, et maitseb. Ma toon sulle pärast riideid ka," ütles poiss ja läks jällegi minema. Tõusin voodilt püsti ja kõndin voodini. haarasin taldriku enda kätte ja hakkasin kahvliga sealt makarone endale sisse toppima. Kui söömise lõpetasin vaatasin kahvlilt enda peegeldust. Mu silmaalused oli punakas-sinised ja nina ja suu ümbruses oli kuivanud veri. 

Tõmbasin voodilina küljest väikese riidetüki ja valasin sinna natuke vett peale. Puhastasin sellega oma nägu. Ma ei tea kas see mind rohkem inimese moodi muutis, aga paremini tundsin ma end küll. Jõin veel pudelist natuke vett, et suus olevat vere maitset vähendada, viskasin end voodile pikali ja uinusin.