Külm süda

# 23

„Kuidas magasid?" küsis ema murelikult ja kallistas mind.

„Normaalselt," vastasin natuke kurvalt ja istusin laua taha.

Ema tegi mulle teed ja munaputru ning istus ise ka laua taha.

„Danieli matused on homme. Tahad minna?" uuris naine ettevaatlikult.

„Muidugi, ma kahetseksin, kui temaga hüvasti ei jätaks."

„Mhmh ja ülehomme pead sa politseisse tunnistust andma minema," rääkis ema edasi.

„Jah, ma lähen," vastasin kiiresti ja rüüpasin tassist kuuma teed.

„Monica, palun räägi mulle, mis juhtus," küsis ta peale lühikest vaikust.

„Ma ei suuda sellest veel rääkida," ütlesin vaikselt.

„Ma saan sinust aru, aga kes seda tegi?" uuris ema.

„Sa ei tea?" ma arvasin, et politsei oli talle öelnud.

„Ei, ma tean ainult nii palju, et politsei ei saanud seda inimest kätte," seletas naine.

„Mida? Ridley on vabaduses," olin ehmunud.

„Kahjuks küll, aga kas tema oli ka see, kes sind suvel röövis?"

Noogutasin vaikselt.

„Ma ei saa aru, miks sa teda juba suvel üles ei andnud," lausus ema.

„Ma tean, et ma oleksin pidanud seda tegema, aga ma ei suutnud," sosistasin kurvalt.

„Miks? Ta on ju mõrvar," uuris ta hämmastunult.

„Ma tundsin tema vastu midagi," ütlesin vaikselt.

„Sa armusid temasse?"

„Ei, pigem hoolisin temast," laususin ja suundusin kraanini, et oma nõud ära pesta.

Ema ei öelnud enam midagi, tema näoilmest oli aru saada, et ta oli mu jutust jahmunud.

„Ma lähen oma tuppa," teavitasin teda ja jooksin trepist ülesse. Suundusin oma tuppa ja istusin voodile.

Kell oli juba kolm ja mina olin ärganud umbes pool tundi tagasi. Imestasin, kas ma tõesti magasin nii kaua. Tegelikult oli ju täna laupäev ja eile, kui koju tulime siis vanemad rääkisid, et ma võin siis kooli minna, kui selleks valmis olen. Tegelikult arvan ma, et ma ei taha kaua kodus olla. Pigem käin koolis, seal saan mõtted mujale. Tuleb ainult homne päev üle elada ja siis veel see politsei, aga ma saan hakkama.

Vägisi tungisid pähe mõtted Danielist ja Ridleyst. Kas Ridley võib mind jälle röövida, kui politsei teda just kätte ei saa? Tegelikult loodan ma, et ma ei pea teda enam kunagi nägema.

Võtsin arvuti sülle ja laskusin voodisse. Otsisin netist ühe draamafilmi ja hakkasin seda vaatama. See oli päris hea ja piisavalt pikk, et oma vaba aeg sisustada.

Kui filmi vaatamise lõpetasin, siis oli kell juba pool kaheksa. Käisin õhtusööki söömas ja tulin peagi tagasi. Käisin veel pesemas ära ja läksin voodisse. Tundsin ennast väsinuna, kuigi ma ei olnud midagi erilist teinud. Sulgesin silmad ja uinusin koheselt.

~

„Oled valmis politseisse minema?" küsis isa, kui ma elutuppa jõudsin.

„Mis mul muud üle jääb?" sosistasin vaikselt ja me läksime majast välja. Istusime autosse ja isa hakkas sõitma.

Tundsin ennast väsinuna. Eilne matus oli minu jaoks raske. Daniel ei olnud üldse enam enda moodi, ta oli nii kahvatu ja valge. Kõige parema meelega oleksin ma tahtnud sealt matuselt minema jooksnud, ma lihtsalt ei suutnud oma kallimat sellisena näha. See oli vist mu elu üks raskemaid päevi.