Külm süda

#27

„See juhtus kuus aastat tagasi," alustasin oma juttu.

„Mul oli oma poiss-sõber Daniel, aga me läksime natuke tülli. Peale seda röövis üks poiss Ridley mind ja hoidis luku taga. Ta isegi lõi mind, aga ühel hetkel lasi ta mul minna. Ma ei andnud teda politseile ülesse, selle asemel läksin temaga välja," vaikselt tekkisid mu silmadesse pisarad ja ka Jonathan märkas neid. Poiss pani mulle käe ümber, et mind natuke lohutada.

„Hiljem sain aru, et see oli mu elu suurim viga. Ta armus minusse, aga mina ei oleks suutnud temaga koos olla. Siis aga tuli Daniel tagasi, tal oli vähk ja ma tahtsin teda toetada ja temaga koos olla. Ridley kadus mu elust umbes pooleks aastaks kuni ühel hetkel avastasin ma ennast tema keldrist luku tagant. Daniel tahtis mind aidata, aga ta ei saanud Ridleyle vastu. Me Danieliga üritasime sealt pääseda, aga kahjuks see ebaõnnestus ning Ridley tappis Danieli. Ise ta põgenes, kuid mõne päeva pärast sain teada, et ta sattus avariisse ning sai surma," tegin väikese pausi ja vaatasin vaikselt silmapiiri taha vajuvat päikest. Jonathan silitas õrnalt mu juukseid.

„Sellepärast ma olengi selline, mul pole isegi ühtegi suhet peale seda olnud. Ma loodan, et sa mõistad mind?" seletasin vaikselt ja tõstsin pea Jonathani õlalt, et talle silma vaadata. Poisi pilk oli kaasatundev ja kurb.

„Mul on kahju sellepärast, mis sinuga juhtus," lausus poiss siiralt. Noogutasin vaikselt ja pühkisin põskedelt pisarad ära.

„Ja ma mõistan sind, meie tutvus ongi liiga kiiresti arenenud. Ma saan aru, kui sa vajad aega," ütles Jonathan arusaavalt.

„Ei, sinuga koos olemiseks ma rohkem aega ei vaja. Sinuga kohtumine oli parim, mis minuga juhtuda," seletasin ja manasin näole õrna naeratuse.

„Väidan sama," sosistas poiss mulle rõõmsalt ning suudles mind.

Panin oma pea poisi sülle, samal ajal kui ta mind kaisus hoidis. Me ei öelnud kumbki midagi.

Mu pilk püsis punakal taeval, kuhu just oli päike vajunud. Iga hetkega tundsin end aina unisemana ja varsti sulgesin silmad.

~

Ärgates vaatasin võõrast tuba, kus ma olin. Mulle meenus, et ma jäin väljas Jonathani käte vahel magama. Kas ta tõesti tõi mu süles tuppa?

Tõusin kiiresti voodilt ja kõndisin magamistoa uksest välja. Nägin kohe seda ruumi, kus ma eilegi käinud olin. Jonathan pani just taldrikuid lauale.

„Tere hommikust, iludus," tervitas ta mind armsalt ja askeldas edasi.

„Hommik! Kas sa viisid mu õhtul voodisse?" ei saanud ma küsimata jätta.

„Jaa, sa magasid nii armsalt ja ma ei tahtnud sind äratada," seletas mees ja tõmbas mulle tooli laua alt välja.

„Aitäh!" sõnasin ja istusin laua taha.

„Ma tegin pannkooke. Kas sulle meeldivad?" uuris Jonathan.

„Ja, ma armastan neid," ütlesin kiitvalt, kui poiss ühe koogi mulle taldriku peale pani. Panin sellele ka moosi peale ja sõin ühe tüki.

„Need on väga head, ära valeta, et sa ei oska eriti süüa teha,," kiitsin Jonathani ja naeratasin talle.

„Tänan! Keegi pole mulle seda varem öelnud," lausus ta üllatunult.

„No siis olen mina esimene," ütlesin kiiresti ja pärisin edasi: „Kas su ema õpetas sulle, kuidas nii maitsvaid sööke teha? Tavaliselt ei oska mehed üldse süüa teha."

„Ei, ma töötasin kunagi ühes toidukohas ja seal õppisin ka süüa tegema," kiitis Jonathan ennast.

„Okei, kusjuures ma töötan ka praegu ühes suures restoranis raamatupidajana. Nii et köök pole mulle väga võõras," seletasin kiiresti ja panin viimase tüki pannkooki suhu.