Külm süda

#30

Möödusid umbes kaks kuud ja oli augusti lõpp, kui Jonathan palus mul enda majja sisse kolida. Me olema vahepeal saanud palju lähedasemaks, oleme käinud palju kohtingutel ja koos aega veetnud. Üle mitme aasta tunnen end taas õnnelikuna ja kõik see on tänu Jonathanile. Ma olen ka tähele pannud, et mees on muutunud palju rõõmsamaks, kui ta alguses oli ning mul on selle üle ainult hea meel.

„Hommikust kallis!“ sõnas mees ja ma keerasin end näoga tema poole, et teda suudelda.

„Hommik!“ tervitasin teda rõõmsalt peale suudlust.

„Mis kell on?“ küsis Jonathan haigutades.

„Pool kaheksa. Mis siis?“ vastasin kiiresti.

„Ma pean tööle minema,“ lausus mees kurvalt ja ajas end voodist püsti.

„Pühapäeval?“ küsisin arusaamatult.

„Kahjuks jah, aga ma tulen lõunaks koju,“ rääkis ta samal ajal endale riideid selga pannes.

„Ma suren üksi igavusse,“ teatasin nördinult, mille peale Jonathan naeratas.

„Sa võid ju majaga lähemalt tutvuda,“ pakkus mees ning istus voodile. Järgmisel hetkel kallistas ta mind hüvastijätuks.

„Okei, aga tule siis kiiresti,“ laususin, kui poiss suuna magamistoa ukse poole võttis.

„Tulen. Tsau!“ sõnas ta naeratades ning läks uksest välja.

Ohkasin vaikselt ja tõmbasin endale rohkem tekki peale. Mul oli plaanis veel magada, aga peale poolt tundi üritamist otsustasin ma lõpuks üles minna.

Panin ennast kiiresti riidesse, peale seda tegin voodi ära.

Kõndisin toast välja ning suundusin kööki, kus tegin endale kohvi ja paar võileiba. Kui söödud sain siis otsustasingi majaga lähemalt tutvuda. Eile kolisin ma siia ju päriselt sisse, aga majas oli veel ruume, kuhu ma sattunud ei olnud.

Otsustasin kõigepealt minna tuppa, mis asus teisel korrusel, koridori lõpus. Ma ei olnud varem seal ruumis olnud ega märganud ka, et Jonathan oleks seal kordagi käinud.

Avasin vaikselt ukse ja piilusin mis seal ruumis see on. Tuba oli suur. Selle seintes olid suured raamaturiiulid sadade raamatutega. Ruumi ühes nurgas oli kamin, milles ei olnud küll tuld, aga ikkagi lõi see kuidagi hubase tunde.

Tõmbasin ukse kinni ja hakkasin riiulites olevaid raamatuid uurima. Seal leidus kõike: alustades luulest, lõpetades entsüklopeediatega. Võtsin kätte ühe vanema luulekogumiku ning istusin kamina kõrval asuva diivani peale.

Möödus paar tundi, kui ma kõik raamatus olevad luuletused läbi sain loetud. Need olid lihtsalt nii ilusad, et ma ei suutnud raamatut enne käest panna, kui see läbi sai.

Tõusin diivanilt ja panin raamatu tagasi sinna, kust ma selle võtnud olin.

Otsustasin riiuleid edasi uurida ja mõne minuti pärast märkasin tolmuga kattunud albumit. Võtsin selle enda kätte ning istusin tagasi diivanile. Avasin albumi ja lugesin albumi esimesele kaanele kirjutatud teksti: Kallile Ridleyle, tema esimese sünnipäeva puhul. Soovivad vanaema ja vanaisa.

Külmavärinad jooksid üle mu selja, kui ma lugesin nime Ridley, aga see ei saanud ju olla tema.

Keerasin kiiresti albumi lehti edasi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui järsku tundsin ühe pildi peal ära Ridley Baley. Nüüd jõudis mu pähe küsimus, et miks on Ridley vana album siin Jonathani kodus. Äkki nad olid sõbrad, sugulased või midagi sellist? Keerasin veel paar lehekülge edasi ning tundsin sealsetel piltidel ära Jonathani.