Lugu Armastusest

Armastus

Me oleme paar. Armastame teineteist ja teame seda. Tema vanemad ei tea, et talle tüdrukud meeldivad, kuigi ta on neile palju vihjeid andnud. Aga mis sa ikka kristlastelt ootad?

Elame samas majas. "Säästme raha," ütlesime meie,hoiame kulusid kokku." Ta vanemad ei tea, et mu vanemad rikkad on ning et see eriti vajalik ei ole. Meil on kaks elamut: see odav korter, kus ta vanemad arvavad, et elame ja see väike maja, kus me tegelikult elame. Mu vanemad mõistavad; nad on tema vanematega kohtunud ja nad teavad, millised nad on.

Ta saab varsti 18. Ta on otsustanud, et päev pärast oma 18-ndat sünnipäeva tuleb ta "kapist välja", saagu, mis saab. Ma kammin tema juukseid ja ta vajub minu embusesse. Küsin talt veel kord, kas ta ikka tahab seda teha. Ta pöörab ümber, vaatab mulle sügavalt silma ja ütleb: "Sophia, ma pean seda tegema." Ja sellega see vestlus lõpeb.

On aeg. Me istume kõrvuti diivanil, ta vanemad meie vastas. "Milles asi on Saara, kullake?" küsib ta ema. "Miks sa nii närviline oled?" uurib ta edasi. Korraks mõtisklen, kui kauaks mu armsam kullakeseks jää. See mõte lahkub nii sama kiiresti, kui see tuleb. Ma pigistan julgustuseks tema kätt ja saan õrna naeratuse vastuseks. Ta hingab sügavalt sisse ja lausub: "Sophia ja mina oleme romantilises suhtes. Oleme mitu aastat olnud." 

Aeg näib peatuvat. Tema vanemad vahivad teda, suu ammuli. Möödub ainult paar sekundit, kuid need paar sekundit tunduvad igavikuna. Lõpuks saavad nad oma šhokist üle. Ta ema karjatab: "Mida?!?" Puhkeb kaos. Nad mõlemad hakkavad üksteise võidu seletama jumalast ja patust ja traditsioonidest, täpselt nii, nagu me arvasime. Nende reaktsioon on siiski natuke pettumust valmistav. Saara, jumal tänatud, katkestab neid öeldes: "Teie reaktsioon ei määra midagi. Ma olen 18 ja lähen koos Sophiaga elama. Kõik on juba otsustatud. Ma lihtsalt arvasin, et võiksite teada." Me lahkume ilma midagi lisamata, koos, nagu peakski olema. "On kõik korras?" küsin ma. "Jah," vastab ta, "üllataval kombel, jah." Ma ei lisa midagi. Mul pole vaja midagi lisada. Me mõlemad teame, et nad tegelikult teda ei armastanud. Ja see on okei, sest meid ootab ees uus elu. Elu, mille veedame koos igal moel.