Ma ei olnud teda varem niimoodi vaadanud. Enne seda unenägu. Ma olin teda alati sõbrana näinud. Aga pärast seda unenägu, ma hakkasin teda teisiti nägema. Ma hakkasin nägema, kui kena ja kuum ta tegelikult oli. Või noh, ma olin seda varemgi märganud, aga see oli teistsugune. Nüüd ma alati vaatasin tema huuli kui ta minuga rääkis. See polnud ainult tema välimus, aga ka iseloom.
Ma nägin teda unes. Ma mõtlesin temast. Väga palju. Isegi liiga palju. Temast oli saanud segaja. Minu jaoks oli koolis keskendumine nüüd raskendatud. Nagu näiteks nüüd. Me kõik istusime meie lauas koolis sööklas. Kõik kutid, pluss Emily ja mina. Ma istusin Austini kõrval. Vaatasin teda.
Tundsin, et keegi lõi mind jalaga laua all ja seal oli vaid üks, kellel kontsad jalas olid. Em. Vahtisin teda, üritades saata telepaatilist sõnumit, küsides M i d a? ja ma tõesti arvasin, et see ei töötaks, aga tundus, et ikkagi läks läbi. Ta saatis mulle telepaatilise sõnumi tagasi. L õ p e t a t e m a v a h t i m i n e. Haha, tegin nalja. Me ei rääkinud telepaatiliselt. Vähemal ma arvan nii. Me lihtsalt... Lugesime mingis mõttes üksteise mõtteid, kuigi see on põhimõtteliselt sama asi. Aga see polnud... Ebaloomulik ega midagi sellist. See oli lihtsalt midagi, mida me tegime temaga, ja Sandraga ka. Ma ei tea kuidas.
"Nii siis, mis sa arvad?" küsis Zach. Nad kõik vaatasid mulle otsa.
"Huh?"
"Kas sa üldse kuulasid mind, nagu, natukenegi? Mis sa arvad? Jah või ei?"
"Um, jah?" ütlesin. Mul polnud õrna aimugi, millest ta rääkis ja millest ta rääkinud oli.
Austin, Zach, Will ja Richard irvitasid. Emily vahtis mind. Ma teadsin, et ma oleksin pidanud 'ei' ütlema. Aga nüüd oli juba liiga hilja.
"Ma alati teadsin, et sa seda arvasid," irvitas Austin.
"Okei, millest te rääkisite? Ja millele ma 'jah' ütlesin? Ma tean, et te teate, et ma ei kuulanud..."
"Sa just nõustusid, et mina, Austin, olen kõige kuumem inimene siin planeedil. Ja nüüd mul on tõestust. Ma lindistasin seda, et ma saaksin seda uuesti kuulata mil iganes ma tahan, ja et sa ei saaks öelda, et sa ei öelnud seda." S h i t.
Issand Jumal, tema nägu oli perfektne. Tema nahk nägi nii pehme välja. Tema silmad olid ni perfektsed. Tema irve... No selle ma tahtsin tema näolt ära pühkida. Suudlusega. Oh Issand, ma tahtsin tema roosasid huuli nii väga suudelda.
Lõpuks ometi tulin varsti tagasi Maale. Õnneks. Kui ma poleks, siis ma ilmselt oleksin tema näo ära söönud. Ärge küsige. M a p e a n E m i h i l j e m t ä n a m a, mõtlesin. Pärast kõike oli tema see, kes mind laua all jälle lõi.
"Sa teadsid, et ma ei kuulanud. Sa tegid sohki! Te kõik!"
"Jah, noh. Mul ei jäänud see kahjuks lindile, nii et sorry, aga sul pole tõestust. Aga mul on lindistus, kus sa nõustud, et olen kuumim inimene," ta irvitas. Ma ohkasin.
Kell helises. Jumal tänatud selle eest. Emily võttis mu käe ja tõmbas mu tagasi. Kutid läksid minema.
"Hei, me peame rääkima," ütles Em.
"Um, ma pean tundi minema..."
"Sa ei lähe. Vähemalt mitte veel. Nii siis... Ma märkasin, et sul on pisikene silmarõõm," ta irvitas. "Austin." Ugh.
"Ma ei tea, millest sa räägid."
"Tunnista seda. Ta meeldib sulle." Vaatasin talle otsa, ebakindel, kuhu ta selle jutuga jõuda tahtis. Okei, ausalt öeldes ma teadsin täpselt, kuhu ta selle jutuga suundus."Palun. Ütle mulle. Ma ei ütle talle. Kui sa just ei taha, et ma ütleksin. Lihtsalt, sinu parima sõbrana, ma tahan teada, mis toimub. Alguses ma tõesti mõtlesin, et mis sul viga on. Ma algul nägin, et ta meeldis sulle vaid sõbrana. Mis oli väga imelik. Aga nüüd..." Ma vahtisin teda, ebakindel, mida ma ütlema peaksin. "Palun. Sa saad mind usaldada."
DU LIEST GERADE
That's The Way Love Goes (estonian, eesti)
Jugendliteratur‘’Me armusime, vaatamata meie erinevustele. See oli kõige uskumatum asi maailmas. Minu jaoks oli see esimene, ja ka viimane kord, mil selline armastus juhtus. Ja täpselt sellepärast, ma mäletan igat sekundit meist, koos. Ja ma alati jään mäletama. M...
