That's The Way Love Goes (estonian, eesti)

3.peatükk

‘’Kullake! Keegi tuli sulle külla,’’ karjus ema alt korruselt. ‘’Keegi, kelle nimi on Austin.’’

Oi kurat. Mida ta siin teeb? Ta ei tohiks siin olla. Kuidas ta teab kus ma elan? Miks ta siin on?!

Ma jooksin oma toast välja ja mina nagu ma olen, suutsin oma põlve ära lüüa ja oma joonistused laualt maha joosta. Ma korjasin nad üles, panin nad tagasi lauale ja lonkasin alla, esiukse juurde. Aga kedagi polnud.

‘’Mamps?’’

‘’Oh, me oleme elutoas. Ta just rääkis kui väga talle su joonistused meeldivad.

‘’Maaaaaaamps!’’ ma karjusin, longates kiirelt elutuppa ja joonistusi Austini käest ära tirides.

‘’Nad on väga ilusad. Tegelikult isegi imeilusad,’’ ta naeratas mulle.

‘’Mida sa siin teed?’’

Mu ema lahkus ruumist.

‘’Ma lihtsalt külastan sind.’’ Ma vahtisin teda. ‘’Mul on natukene abi vaja matas. Ma kuulsin, et sa oled selles hea.’’ Ikka vahtisin. Ma ei uskunud teda. ‘’Okei, võib-olla ma lihtsalt otsisin põhjust, et sind näha.’’

‘’Kuidas kurat sa teadsid, kus ma elan?’’

‘’Um, ma, ma, um, kasutasin Googlet.’’

‘’Sa tahad öelda, et Google teab minu aadressi?’’

‘’Jaaaaaaa.’’

‘’Hea küll.’’

‘’Nii siis, me lähme välja,’’ ta ütles, võttes oma jaki ja minu. Teel välja ma võtsin ka oma jaki, kuigi ma üldse ei tahtnud minna.

‘’Kus me lähme?’’

‘’Küll sa näed.’’

Me kõndisime tänaval ning peatusime ühe mahajäetud maja ees. See polnud just pilvelõhkuja, aga see polnud ka ühekorruseline maja. Sellel oli viis korrust. See ajas mulle judinad peale. Nii pime oli ja tänavad olid üsnagi tühjad.

‘’Kui sa tahad midagi hämmastavat näha, siis sa ütled oma emale, et sa ei lähe täna koju.’’

‘’Oot, mida? Miks?’’

‘’Sest ma hoian sind pantvangina ja ma ei taha, et keegi mulle mendid kaela kutsuks.’’ Ma vahtisin teda, silmad pärani lahti. Ma vaatasin ümberringi, kas keegi kuuleks mind kui ma karjuksin. Kedagi polnud. Ma mõtlesin ära jooksmiselee, aga mul polnud õrna aimugi, kus ma olin.

Austin naeris. ‘’Rahune maha, ma tegin lihtsalt nalja.’’ Nüüd oli ta tõsine ja ütles: ‘’Või noh, mitte selle osa kohta, kus ma ütlesin et sa koju ei lähe. Kui tõesti vaja on, ma võin sind pantvangina hoida. Kui see on midagi, mida sa tahad.’’ Ta irvitas.

‘’Kas sa oled alati selline?’’ irvitasin ma vastu.

‘’Milline?’’ Ta oli nii armas kui ta ei mõistnud, mida ma ütlesin. Nii ma siis seletasin. Ta ikka naeratas, aga mitte kauaks.

‘’Esimene kohting ja juba veedad öö koos?’’

‘’Um.’’ Ma olen üsnagi kindel, et ta punastas, kuigi ma ei näinud seda, sest oli tõsiselt pime. ‘’Mis sellega pistmist on? Või noh, see pole... um, kohting? Või noh, sa ei teadnud ju sellest enne kui ma juba su ukse taga olin. Nii et see ei loe kohtinguna. Aga jah, me veedame öö koos,’’ ta irvitas. Et seda irvet tema näolt pühkida, ma teesklesin oksendamist ning hakkasin naerma kui ma tema nägu nägin. ‘’Ikkagi, me veedame öö koos. Aga enne, me murrame siia sisse.’’