That's The Way Love Goes (estonian, eesti)

16.peatükk

Oli külm ja vihmane laupäeva hommik. Ma ärkasin kell 10 üles. Ma oleksin isegi kauem maganud, aga külm äratas mu. Ma võtsin veel ühe teki ja jäin voodisse umbes pooleteiseks tunniks ja olin oma telefonis. Tumblr oli viimane rakendus, mille ma lahti tegin, kuna teadsin, et selles olen kõige kauem.

Pärast mõnda aega mul läks kõht tühjaks. Ma läksin alla ja tegin omale smuutit. Mu ema oli juba tööl. Ma olin üksinda kodus.

Pärast, kui ma olin oma smuutitegemise lõpetanud, siis läksin elutuppa, et telekat vaadata. Midagi erilist sealt ei tulnud, nii et panin iConcertsi peale, et muusikat kuulata ning läksin läbi arvuti Tumblrisse. Pärast paari minutit mu telefon vibreeris. Ma sain sõnumi Austinilt.

''Pane end valmis. Tulen sinu juurde. Olen seal 20 pärast xx''

Ma ei tahtnud, et ta tuleks. Mitte pärast kõike. Kuigi midagi otseselt polnud juhtunud. Kui sa just ei loe... Um, ma isegi ei tea, kuidas seda sõnastada. Saatsin talle sõnumi vastu, et ta ei tuleks. Ta ei vastanud. Ma arvasin, et ta sai sõnumi kätte ja jääb koju, või mida iganes ta ka teha ei tahtnud.

Pärast umbes ma arvan, et 20 minutit, oli uksel koputus. Tegelikult kolm koputust, mitte üks. Ma arvasin, et äkki mu ema oli varem koju mingil põhjusel, aga kui ma läksin ust avama, siis ma nägin inimest, keda ma tahtsin nähe kõige vähem, ja ka kõige rohkem. Austin.

''Kas sa tõesti arvasid, et ma jääksin koju?'' ta küsis üllatunult, ja natuke vihaselt. ''Muide, sa näed hea välja,'' ta ütles ja kõndis sisse. Ma olin liiga üllatunud, et liigutada. ''Kuule, pane uks kinni. Õues on külm.''

''Huh? Aa, jaa.'' Lõpuks tulin tagasi oma šokist ja panin ukse kinni. ''Mida sa siin teed?''

''Noh. Ma saatsin sulle ju sõnumi, et ma tulen. Kuigi sa ütlesid, et ma ei tuleks. Aga kas sa tõesti arvasid, et ma ei tuleks?'' Ma ei öelnud midagi. Ta oli liiga ebaviisakas ja üllatas mind ning ma ei saanud midagi teha. ''Ja. Ma olen siin kui sõber. Olen siin, et sind lõbustada ja virgutada, sest ilm, mis praegu on, on päris depressiivne ja sa näed välja selline inimene, kes oleks depressiivse ilmaga depressiivne, ja ilmselgelt mul oli õigus. Aa, ja me peame rääkima.''

''Huh,'' oli kõik, mida ma öelda suutsin.

''Okei, nii siis. Mida sa teha tahad? Kas sa tahad filmi vaadata? Mingit mängu mängida? Rääkida? No seda me teeme niikuinii... Aa, kas ma ütlesin, et sa näed kena välja täna?''

''Jah,'' ütlesin ja vaatasin alla, et näha, mis mul seljas oli. Ma olin ikka oma pidžaamas, mis polnud tegelikult isegi pidžaama. Mul olid jalas hiigelsuured dressid ja bändi T-särk. Nirvana, kui olla täpsem. Mul polnud üldse meiki. Võib-olla eilsest natuke jäänuseid kuna olin liiga väsinud olnud, et seda eemaldada, ja lohakas krunn. Mitte seksikas-lohakas, või mida iganes, aga lohakas-lohakas. Peaaegu olematu, aga ikkagi, krunn. Aga ma teadsin, et kui ma üritaksin seda lahti teha, siis see oleks isegi hullem. Kui a) see oleks üldse võimalik, ja b) kui ma suudaksin oma juuksed üldse sellest lahti teha, mida ilmselt ei oleks.

''Hea küll. Millest sa rääkida tahad?'' andsin ma lõpuks alla.