That's The Way Love Goes (estonian, eesti)

15.peatükk

Ma ärkasin suure peavaluga. Avasin oma silmad ja üritasin meenutada ja aru saada, kus ma olin. Ma üritasin mäletada, mis eile juhtunu oli. Vähemalt ma arvasin, et praegu oli eelmine päev, mis iganes ka juhtunud polnud.

Ma tõusin aeglaselt püsti, üritades oma pead mitte ära lüüa, kuigi polnud midagi, mille vastu pead ära lüüa. Kui ma üritasin püsti tõusta, ma peaaegu kukkusin jälle maha, kuigi õnneks ma sain oma tasakaalu kohe tagasi ja suutsin püsti jääda.

''Tere hommikust,'' ütles tuttav hääl. Liiga tuttav. Viimane hääl, mida ma kuulda tahtsin. Ainuke hääl, mida ma kuulda tahtsin. Tegelikult, ma ei tahtnud üldse ühtegi häält kuulda. Kaasa arvatud ka Austini hääl, kuigi ta oli seal ja ta tahtis rääkida, ehk siis ta ka rääkis. ''Ütle mulle, mis juhtus eile. Sa ei paneks niimoodi kunagi poppi. Sa isegi ei jooks kunagi nii.''

''Kuidas sina tead? Sa ei tea minust midagi. Sa ei tea, kes me tegelikult olen, või kes ma olin enne oma õe surma. Ja sa ei tea, kas ma olen äkki ikka see sama inimene, või mitte.''

''Jah, ma ei tea sind. Aga ma tean, et sa kohe kindlasti ei ole sama inimene. Sa võid seda küll uskuda, aga sa ei ole. Ükski inimolend ei suudaks jääda samaks, pärast midagi sellise üle elamist, nagu sina. Nagu ka mina. Tead, vahest mulle tundub, et sa unustad, mis mina olen üle elanud. Sa ei ole ainuke. Ma tean, kui raske see olla saab. Eriti kui sul pole kedagi, kellega sa sellest rääkida saaksid. Usu mind, ma tean. Kui keegi üldse teab seda, siis see olen mina. Ja sina ka. Ma ka ei ole sellest kellegagi rääkinud, ja ma väga tahaksin sellest rääkida. Sinuga. Sest ma tean, et sa mõistaksid. Ma tean, et me suht alles kohtusime, aga ma tunnen, et ma võin sind usaldada, ja sina võid mind usaldada kindlasti. Kas sa ei tunne seda?''

''Palun lõpeta rääkimine. Mu pea valutab praegu väga kõvasti ja ma ei saa rääkida. Pluss, ma tõesti pean koju minema. Mu ema saaks väga vihaseks kui ta minust lähiajal ei kuule. Nii et, tsau,'' ütlesin. Võtsin oma jaki ja suundusin kodu poole. Ta ei peatanud mind. Ta ei öelnud midagi. Ta ei öelnud isegi 'tsau'. Natuke imelik oli niimoodi minna, aga otsustasin, et see on parim asi, mida teha. Kui ma oleksime jäänud, siis me oleksime rääkinud meie üle elamistest ja mu ema oleks hulluks läinud ning see oli viimane asi, mida ma vajasin. Mu ema just sai üle mu õe surmast ja ta oli õnnelik pärast nii pikka aega. Pärast kui mu õde suri ja isa jättis meid. Tal oli lõpuks ometi kõik korras, pärast nii pikka aega, ja ma ei tahtnud seda ära rikkuda. Ma ei tahtnud, et ta peaks minu pärast muretsema.

Ma kõndisin külmadel Bristoli tänavatel. Ma üritasin ignoreerida mu peavalu. Ma lihtsalt tahtsin koju minna.

Ma ei mõistnud, mis eile õhtul oli juhtunud. Nüüd ma juba mäletasin isegi, aga ma ei mõistnud. Mul polnud midagi, mille üle vihane olla. Või vähemalt midagi, mille üle nii äkki vihaseks saada. Ma ei oleks kunagi vihaseks saanud selle peale, kui ütlen kellelegi midagi sellist. Nagu see, mis ma Emile ütlesin. See ei olnud mina. Mul isegi ei olnud vihaprobleeme. Eile, ma lihtsalt polnudki mina ise. Nagu ma oleksin olnud keegi teine. Mis oli imelik, sest tavaliselt ma olin ka keegi teine, aga see kord oli teisiti. Tavaliselt ma sain seda kontrollida. Tavaliselt see oli näitemang. Aga eile ei olnud. See olin mina. Aga ei olnud.

Lõpuks ma jõudsin koju. Ma olin õnnelik, et mu ema ei olnud kodus. Võib-olla ta polnud isegi märganud, et ma polnud kodus olnud... Kui ta oli, siis ma ilmselt oleksin suures jamas olnud, kuigi teadsin, et ma oleksin saanud ennast sellest välja rääkida. Ta oleks ilmselt jäänud uskuma, et ma jäin Sandra või Emily juurde. Pärast kõike, ta oli õnnelik, et ma lõpuks leidsin veel sõpru peale Sandra. Talle tegelikult ei meeldinudki Sandra nii väga. Ja muidugi Sandra teadis seda, aga ta ei hoolinud sellest. Teda kunagi ei huvitanud, mida teised temast arvasid. Aga mu ema oli okei, et me olime temaga sõbrad. Ta ei olnud selline ema, kes keelaks oma tütrel kellegagi sõbraks olemist. Pärast kõike, ta teadis, kes ma tegelikult olin ja ta oli uhke, et keegi aitas mul end kokku võtta ja et ma ei olnud mina enam. Ta oli selline ema, keda ei huvitanud, kas ta tütar oli õnnetu või mitte. Ta tahtis lihtsalt, et ta tütar näeks hea välja. Tark. Et ta ei rikuks meie nime. Ta tegelikult üks kord, paar aastat tagasi, ütles, et ta enam ei suutnud mind taluda ja et ta annab varsti mu võõrastele ära. Ükski ema ei peaks midagi sellist isegi mõtlema. Õnneks siis oli mul isa, kes mind toetaks. Tema hoolis minust. Ta tahtis, et ma oleksin õnnelik. Ta tegi kõik, et ma õnnelik oleksin. Aga nüüd, ma nägin teda ainult umbes kolm korda kuus. Läbi Skypei.

Ma vihkasin teda, et ta meid maha jättis. Et ema maha jättis. Ma mõistan, et tema tütre surm ei olnud lihtne. See polnud meilegi lihtne. Aga tal oli ikka üks tütar. Noorem tütar. Kes vajas isa. Kes oli ikka elus ja hea tervise juures. Ma väga vihkasin teda meie maha jätmise eest. Rohkem kui midagi muud. Isegi rohkem, kui Sashat.

Järgmisel päeval ma läksin kooli. Oli jälle nagu iga teinegi päev. Ma nägin Austinit oma vasakul pool. Ta seisis üksinda. Kui ta mind nägi, kiirustas ta minu juurde. Ma hakkasin kiiremini kõndima, et temast eemale saada.

''Hei, vaata mulle otsa,'' Austin ütles, tõmmates mind tagasi ja natuke mulle haiget tehes.

Ma seisin talle nii lähedal. Ta seisis mulle nii lähedal. Ma tundsin tema hingeõhku minu näo peal. Minu silmad langesid tema huultele (mis olid nii kuradima perfektsed. Ma tahtsin temalt küsida, kuidas tal nii perfektsed huuled olid.) ja mu süda jättis löögi - või isegi kaks - vahele. Kogu oma jõuga, vaatasin ma kõrvale. Ma tahtsin neid huuli suudelda rohkem, kui midagi muud selles maailmas, aga ma teadsin, et ma ei saanud. Kui ma isegi olkesi saanud, see rikuks meie sõpruse ja see murraks mu südame. See murraks mu südame, kui ma ei saaks tema sõber enam olla. Kui ta enam ei räägik minuga. Kui ma ei saaks temaga rääkida. Kui ta vaataks mind, kui võõrast. See hävitaks mu. ''Hei,'' ta ütles veel kord. ''Vaata mind!'' ta nõudis. Nii ma siis tegin, üritades vältida hüpnoosi alla jäämist tema silmade... tema pärast. ''Kas kõik on korras?''

Ei. Kõik ei olnud okei. Vastupidi. Kõike muud, kui okei. Ma tõesti tahtsin, et kõik oleks okei, aga ei olnud. Kõik polnud okei olnud alates mu õe surmast. Oh, keda ma lollitan? Kui mu õde enesetapu sooritas. ''Jah. Kõik on korras,'' ütlesin.

''Ei. Ei ole.'' Ma olin üllatunud. Ma olin arvanud, et ta jääb mind uskuma. ''Ma näen seda. Ma tunnen seda. Kõik ei ole korras. Sa ei pea teesklema minuga, Ashley.'' Tema suul kõlas mu nimi nii ilusana. ''Vaata, mul ka ei ole kõik päris korras. Me mõlemad oleme Põrgust läbi käinud. Miks me lihtsalt... Ugh, ma ei teagi enam.''

Ma nägin tema silmades, et ma võisin teda usaldada. Ma teadsin, et ma võin. Lihtsalt seda oli mul raske teha. Ma polnud juba aastaid kedagi usaldanud. Ainuke inimene, keda ma terve oma elu jooksul usaldanud olen, on mu õde. Kes oli surnud. Ma ei teadnud, kas ma juba suudaksin kedagi usaldada. Ja kas tema oli, see keda ma saaksin usaldada. Või noh, ma sain, aga ma ei teadnud, kas ma saaksin. Seda on raske seletada. Aga see ei teinud haiget, kui ma lõpuks ütlesin: ''Ei, kõik pole korras.'' Ma ohkasin.

''Las ma ütlen sulle midagi. Sa ilmselt ei saa sellest kunagi üle. Aga ma olen päris kindel, et ta oleks tahtnud, et sa saaksid. Nii et, sa saad kas istuda ja nutta selle üle. Või, sa saad alustada elamist.''

''Millal sina nii targaks said?'' Ma olin üllatunud. Ma olin alati arvanud, et ta oli loll nagu lammas, ja ei oleks ealeski midagi sellist öelnud.

''Mu psühholoog ütles seda. Ja see aitas mul jälle elamist alustada.''

''Sa läksid psühholoogi juurde?''

Ta noogutas. ''Kuigi ma ei rääkinud temaga. Vaata, ma ei ütle, et minuga on kõik korras. Kohe kindlasti mitte. Ma olen sellest väga kaugel. Aga vähemalt ma saan selle välja lülitada ja unustada. Isegi kui see on vaid sekundiks.''

''Ma tean. Ma saan ka seda vahel unustada.''