That's The Way Love Goes (estonian, eesti)

13.peatükk

‘’Hei,’’ ütles Sandra rõõmus hääl telefonis. ‘’Tahad linna vandaliseerima minna?’’ Oh, õigus. Unustasin öelda. Me olime ‘graffiti semud’.

‘’Um, ma ei tea. Ma olen päris väsinud.’’

‘’Palun? Me pole üksteist näinud… nädala vist juba. Ma pean sinuga rääkima ja ma pole välja tänavatele saanud juba… mõnda aega. Nii et, palun? Minu pärast?’’

Talle oli alati raske ‘ei’ öelda. Kõik teadsid seda. Kui ta lasi sul ‘ei’ öelda, siis ta lihtsalt oli viisakas ja ei tahtnud, et sa ‘jah’ ütleksid. ‘’Ugh, hea küll,’’ ma lõpuks ütlesin. Ma ei viitsinud temaga vaielda. Nii kui nii oleks tema võitnud.

‘’Jess,’’ ta karjus. Ma pigistasin oma silmad kinni. Tal oli nii kõrge hääl kui ta karjus. ‘’Okei,’’ ta alustas kui ta oli natukene maha rahunenud. ‘’Kohtume meie tavalises kohas… um, kolmekümne pärast?’’

‘’Jaa, okei,’’ ohkasin. ‘’Näeme.’’ Ma lõpetasin kõne.

Ma kõndisin oma kapi juurde, otsisin oma graffiti riided üles, panin need selga ja võtsin oma seljakoti voodi alt. Ma tõesti pean oma toa kunagi ära koristama, mõtlesin.Seal oli nii tolmune.

Ma jooksin trepist alla, võtsin ühe õuna, panin oma mustad Converseid jalga, otsustades riski võtta ja mu lemmikute ketsidega minna, kuigi ma teadsin, et pärast ma kahetseksin seda.

Jooksin uksest välja bussipeatusesse, sest meie tavaline kohtumispaik oli päris kaugel minu kodust. Buss tuli peaaegu kohe kui ma bussipeatusesse jõudsin. Ma ei pidanud seal külmas seisma ja igavlema.

Buss haises nagu roti piss. Tõsiselt. See oli nii imelik hais ja ma ei tahtnud maha istuda. Mul oli selline tunne, et kui ma oleksin istunud, siis ma oleksin roti pissi sisse istunud. Ma ei tee isegi nalja. Isegi mitte natukene. Õnneks mul olid kindad käes, nii et sain kuskilt kinni hoida.

Ma vihkasin busse. Need olid nii räpased ja haisesid nii jubedalt. Eriti veel vanad bussid, nagu see, milles ma olin.

Lõpuks, pärast paari peatust, läksin maha. Ma hakkasin põhja poole kõndima, ma arvan, ning kõndisin edasi umbes viisteist minutit, siis pöörasin paremale ning kõndisin veel paar minutit edasi. Siis ma olin meie kohtumispaigas. Sandra oli juba seal. Ma kallistasin teda.

‘’Hei,’’ ta ütles. ‘’Nii siis, milline neist seintest on piisavalt õnnelik, et saab meie värve täna endal tunda?’’ ta küsis, näidates kortermajade poole meie umber. Nad kõik olid neljakorruselised. Enamus nende seintest olid juba värvitud. Meie poolt värvitud. Me olime seal kandis tuntud. Muidugi nad küll ei teadnud täpselt, millised me välja nägime, või mis meie päris nimed olid, aga nad rääkisid meist. Neil kõigil olid omad teooriad meist.

Ma vaatasin värvituid seinu. Nad kõik olid meie jaoks mälestused. Meil oli nii lõbus olnud kui me neid värvisime. Minu lemmik oli tsitaat ‘’Mõned inimesed hakkavad mentideks, sest nad tahavad maailma muuta paremaks. Mõned inimesed hakkavad vandaalideks, sest nad tahavad maailma muuta ilusamaks.’’ –Banksy’’ See oli imeilus. See koosnes mitmest värvist. Näiteks lillast, valgest, mustast. See nägi väga lahe välja ja ma olin selle üle uhke. Me mõlemad olime. Selle tegemine võttis meil mitu tundi aega.

Ma armastasin seda tsitaati. ‘’Mõned inimesed hakkavad mentideks, sest nad tahavad maailma muuta paremaks. Mõned inimesed hakkavad vandaalideks, sest nad tahavad maailma muuta ilusamaks.’’ See oli geniaalne tsitaat. Banksy oli genius. Ta oli minu iidol. Tema tööd olid hämmastavad.

‘’O-kei,’’ Sandra alustas. ‘’Nii, ma arvan, et me peaks midagi suurt tegema. Viimasel ajal me oleme teinud väikeseid asju, nagu tekstid, meie logod, ja nii. Mul on silme ees midagi sellist.’’ Sandra näitas mulle pilti oma telefonist. See oli pilt ühest tema joonistatud joonistusest.

Tal oli eriline joonistamisstiil. Minul oli väga detailne ja kunstilik, aga temal oli… See oli nagu graffitistlik (see vist pole küll sõna, aga nii see oli), aga mitte päris. Seda on raske seletada, aga see oli megalahe.

Sellel pildil oli üks tüdruk ja tema umber olid meduusi jalgade sarnased asjad. Ma teadsin, et need polnud jalad, aga mulle meeldis neid jalgade sarnasteks asjadeks kutsuda. (Sandra koodnimi oli Meduus, muide.) Selle tüdruku juustes oli musträstas. Tüdruku juuksed olid tumesinised, peaaegu mustad. Musträstas oli muidugi must. Meduusi jalgade sarnased asjad olid erivärvides. Tüdruk hoidis oma kätes südant. See ei olnud nagu inimese süda. Süda oli roheline ning selle sees olid nooled. See süda oli natukene katki. Üks tükk oli puudu. See nägi välja palju lahedam kui arvata võiks.

‘’See on hämmastav,’’ ütlesin. ‘’Okei, um, teeme selle sellele seinale seal.’’ Ma näitasin ühele kortermaja tühjale seinale. See oli umbes kakskümmend meetrit meist vasakule. Sandra noogutas ja  me läksime selleni.

‘’Nii siis,’’ alustasin. ‘’Milles sa tahtsid rääkida?’’

‘’Ma arvan, et ma olen armunud.’’ Oh boy.

‘’Kellesse?’’ Ta punastas.

‘’Carlosesse.’’ Ma jäin seisma. Oh boy. See pole üldse hea, mõtlesin.

Carlos oli üks hispaanlane. Ta oli ka Sandra venna parim sober. Jah, ta oli ka hullult kuum. Meil oli tegelikult isegi mingi teema. Meil, ehk siis Carlosel ja mul, aga see oli rohkem lõbu pärast.

‘’Tõsiselt?’’ ma küsisin.

‘’Jah. Või noh… Tal on olnud rasked ajad kodus, nii et ta on meie juures. Ja ma olen tema jaoks olemas olnud, me oleme koos hänginud ja… ma ei tea… Nagu, alati kui ma temaga olen, on nagu… Ah, ma ei tea… Ma ei oska seda kirjeldada. Ma olen alati temast hoolinud… Aga nüüd… See on teistsugune. Ugh, ma ei tea.’’ Ma nägin, et ta rääkis tõsiselt.

‘’Su vend lööb su maha,’’ oli kõik, mis ma öelda suutsin. Me hakkasime jälle kõndima.

‘’Ma tean. Ja siin tuled sina sisse.’’

‘’Mina? Mida? Miks mina? Ma tõesti ei taha selle vahele tulla.’’

‘’Palun. Ma vajan su abi. Ta kuulab sind, ja võib-olla kui sa talle ütleksid, siis võib-olla ta ei lööks mind maha või midagi sellist? Palun.’’

‘’Kas sa tõesti tahad, et ta teaks? Siis Carlos teaks ka. Ja siis… Ma ei tea. Mina ilmselt ei ütleks talle.’’

‘’Noh… Teoreetiliselt… Kui sa oleksid temaga juba amelenud… Kas sa siis ütleksid talle? Teoorias.’’

‘’Oh my God, sa ei teinud seda!’’

‘’Tegelikult tegin küll. Tegelikult isegi rohkem kui ühe korra. Võib-olla viis korda. Võib-olla seitse. Võib-olla isegi viisteist.’’

‘’Sandra!’’

‘’Sorry, et ma sulle ei öelnud. Aga palun! Palun räägi temaga. Te tundute nagu te kuulate ja mõistate üksteist ja kui mina ütleksin talle, siis ta kohe lööks nii minu kui ka Carlose maha. Aga kui sina ütleksid talle, siis võib-olla suudaksid sa ta maha rahustada või midagi sellist. See tähendaks mulle tõesti väga palju ja sa sõna otseses mõttes päästaksid mu elu.’’

‘’Ugh, hea küll,’’ lõpuks ütlesin. ‘’Aga sa jääd mulle võlgu.’’

‘’Diil,’’ ta irvitas.

Me panime kapuutsid pähe ja hakkasime värvima. Mõlemad alustasime mustaga.

Ma ei rääkinud talle unenäost, ega ka Austinist. Ja ma olin õnnelik, et ta ka ei küsinud tema kohta.