That's The Way Love Goes (estonian, eesti)

6.peatükk

Ma ei teadnud, mida mõelda. Mul polnud õrna aimugi, mida ta seal tegi. Ma ei tahtnud teda sinna. Eriti veel siis kui ma Sandraga olind. Sandra vaatas aknast välja ja kui ta teda nägi, siis ta läks hulluks. Ta hakkas ümber toa hüppama.

‘’Oh my God oh my God oh my God oh my God oh my God! Ta on siin! Oh my God oh my God!’’ ta ütles.

‘’Ah, jää vait. Sa teed mu peale haiget,’’ ütlesin, minnes alla. Ta järgnes mulle. ‘’Mis sa arvad, mis ta tahab?’’

‘’Um, ma arvan, et ma tean, aga sa ei taha teada.’’ Ma pöörasin ümber ja vahtisin talle otsa.

Ma kuulsin uksekella ja läksin ust avama. ‘’Hei, mida sa siin teed?’’ küsisin Austinilt.

‘’Me lähme välja. Oh,’’ ta ütles kui ta Sandrat nägi. ‘’Tundub, et ma segan siin teid vist...’’

‘’Naah, ma just hakkasin minema,’’ ütles Sandra. Ma nii väga vihkasin teda selle eest ja ta kindlasti pidi selle maksma. Ta võttis oma jaki ja läks läks minema, jättes mind ja Austinit sinna seisma.

‘’Nii siis,’’ alustasin. ‘’Mida sa siin teed?’’

‘’Me lähme välja. Täpsemalt, me lähme meie graffiti majja, või mis iganes maja see on.’’ Ta võttis mu jaki ja lükkas mu uksest välja. Ta andis mulle mu jaki ja ma panin selle selga. Ta sulges ukse. Ma teadsin, et mul polnud valikut, nii ma siis järgnesin talle auto juurde. Olles selline džentelmen magu ta oli, ta avas mulle ukse ja sulges selle pärast kui ma autos olin. Ta kõndis juhi ukse juurde, avas selle ja istus sisse. Ta käivitas mootori ja sõitis.

Sõit majja oli vaikne, aga see polnud ebamugav. Me kuulasime Aerosmithi ja ma noogutasin oma pead rütmis. Austin parkis auto umbes 200 meetri kaugusele, nii et keegi ei teaks, et see meie auto on. Me astusime autost välja ja kõndisime.

‘’Ma kuulsin sind laulmas. Sa oled väga hea.’’

‘’Um, aitäh.’’

Me läksime katusele. Ma heitsin maha, et vaadata tähti. See oli imeilus. Taevas ise oli peaaegu must ja tähed särasid ilusalt. Oli täiskuu ja see oli meile väga lähedal. Ainuke valgus tuli kuust ja tähtedest. See oli teistsugune kui päikesega. See on tegelikult loogiline, aga see pani mind tundma teisiti. Ma ei tea, võib-olla see oli täiskuu pärast, või lihtsalt öö, aga ma tundsin end vabana ja isegi üksikuna. Üksikumana kui tavaliselt.

Austin heitis minu kõrvale pikali. Pärast mõnda sekundit ta alustas: ‘’Olla või mitte olla – see on küsimus.

Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik  nooled, mida vali saatus paiskab,

või, tõstes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada -

muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,

mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetud, mis hardasti

on ihaldatav.’’

‘’Vau. Sulle tõesti meeldib Shakespeare?’’ Mida öelda. Talle tõesti meeldis Shakespeare.

‘’Jah. Nii siis, olla või mitte olla?’’ küsis Austin. ‘’Mis sa arvad?’’

‘’Ei tea veel. Ma olen seda küsimust endalt küsinud tuhandeid kordi. Mis sa arvad?’’

‘’Ei tea. Üritan leida sellele vastust.’’

Ma ohkasin ja vaatasin tähti. Ma tundsin Austini pilku endal ja ma vaatasin talle otsa. Ta naeratas. Tegelikult, rohkem nagu irvitas. Ta tahtis midagi hakata tegema, aga ma ei teadnud, mida. Ma vaatasin tagasi taeva poole ja kohe ma kahetsesin seda. Ta hakkas mind kõditama. Ma naersin.