Pettumuslik[l. hemmings]

10.

Calum

Vaatasin tütarlast mu kõrval, ta näis väsinud ja tüdinud olekus.

"Kas kõik on hästi?"küsisin.

"Ma mõtlesin, et... ega me ju ei teinud tol ööl midagi? Michaeli juures ma mõtlen."nägin õrna punetust ta põskedel.

"Ei. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks."naeratasin.

"Siis on hästi. Ma mõtlen, et sa ju saad minust aru."

"Muidugi saan. Sa ju ei pea piinlikust tundma."

"Ebamugav on lihtsalt rääkida sellest. Kuigi ma olen juba täiskasvanud inimene ja teismeeast üle saanud."

"Nojah. Inimesi on erinevaid."

Ta noogutas, tõusis püsti ja kõndis eemale. Ta vaatas naist, kes pargis lehti korjas ja siis tuvi, kes ta kõrval maandus.
Ta oli pinges.

"Sa näid pinges."ütlesin talle.

"Ah, kõik on korras."

"Ei ole ju. Kas juhtus midagi?"

Ta ohkas. "Luke, ta solvab mind pidevalt. Ta ei meeldi mulle ka, aga ma ei solva teda."

"Ma räägin temaga."

"Palun, ei. Ma saan hakkama. Aitäh Calum."

Naeratasin talle. Heleene oli ju tegelikult tore, noor neiu. Ta oli lihtsalt häbelik.

"Kas sa oled laupäev vaba?"

"Nii?"

"Ma kutsuks sind meie bändi esinemisele."

"Päriselt? Kas teised vastu pole? Luke näiteks?"

"Ma ei usu."

"Ma pole teie laule kuulanud."

"See on okei. Tule ja naudi."naeratasin talle. Tahtsin väga, et ta nõus oleks.

"Hea küll. Mis ma ikka laupäeva õhtul teen."

"Väga hea. Ma korjan su enne lavaproovi üles."

"Mis kell?"

"Kuskil nelja paiku."vastasin talle.

"Hea küll."

Olime jälle vaikuses. Mulle tundus, et tal on natuke ebamugav, ta oli oma mõtetes.

"Kas viin su koju?"

"Mitte veel. Kodus on igav ja seal on Luke ka."ütles ta.

"Tule äkki minu poole?"pakkusin ja lootsin, et ta "jah" ütleks.

"Hea küll."ta naeratas mulle.

~~~

"Siin ma siis elan. Mi casa es tu casa."

"Ilus. Hubane, valge."lausus ta ja vaatas igalpool majas ringi.

"Meeldib? Kas sa kohvi või teed soovid?"

"Teed, kui sul on."

Noogutasin. Panin teevee keema ja võtsin välja vaarikatee paki. Jõin ise teed väga harva, seega oli see ainuke pakk.

"Sa elad üksi?"küsis ta.

"Jah."

"See on tõesti ilus kodu, Calum."

Naeratasin talle. "Siis on hästi, kui sulle meeldib."

Valasin teepakile kuuma vee peale ning ulatasin tassi Heleenele. Ta saatis mulle tänuliku pilgu ja ma istusin ta vastu.

"Kus sul lusikad on?"küsis Heleene.

"Seal sahtlis."

Ma ei teadnud, kas meist võiks tulla midagi enamat, kui sõbrad, kuid ma soovisin seda.