Pettumuslik[l. hemmings]

22.

Luke

Ärkasin üles keset ööd, kui kuulsin Heleene toast hääli. Tõusin voodist ja avasin tüdruku toa ukse.

"Ei!"karjus tüdruk ja siples.

"Ärka üles."raputasin teda.

"Ära puutu mind!"karjus ta.

Raputasin teda veel kord, kuni ta lõpuks silmad avas ja mulle kaela hüppas.

"Ma nägin teda. Ta..."nuuksus ta.

"Keda?"

"Minu õde. Tal oli valus ja..."

"Rahu. See oli vaid uni."silitasin ta selga.

"See oli nii reaalne."sosistas ta.

"Heida pikali, ma toon sulle teed."ütlesin ma ja ta eemaldus minust.

"Ma ei taha, ma ei julge."ta hääles oli kuulda hirmu.

"Mida ma teha saan?"küsisin.

"Jää siia."

"Hea küll."ohkasin ja kobasin pimeduses ta voodi järgi. Kui selle lõpuks leidnud olin viskasin ennast ta kõrvale pikali.

Ta asetas pea mu õlale. Ta oli ikka veel üpris soe ja ma kahtlustasin palavikku.

"Sul on palavik."ütlesin, kui olin ta laupa katsunud.

"Las ta olla."pomises Heleene.

"Nii ei saa. Kas meil mingit rohtu on?"

"Ei ole ja ma ei taha ka. Ma tahan magama jääda."

"Palun, kuula mind ükskordki."panin sõrmed ta lõua alla ja sundisin teda omale otsa vaatama.

Vaatasin ta tumedatesse silmadesse, mis olid ikka täis kurbust ja valu. Ma ei tahtnud seda vaadata, kuid ma pidin. Ma tahtsin midagi teha, teha midagi, et ta valu ei tunneks. Tahtsin teda kaisus hoida ja lohutada, aga ma polnud selles kõiges kindel. Samas ma teadsin, et ta tahaks seda, ta vajaks seda.

Vaatasin talle ikka veel otsa ja suudlesin teda eneselegi üllatuseks. Ta suudles mind vastu, ise juhtides. Mu käed libisesid ta särgi alla, ta keha oli nii soe, kuid ma ei teinud sellest hetkel välja. Ta huuled olid siidised ja mõnusalt pehmed.

Tundsin, kuidas ta käsi mu juustesse libises ja see hiljem mu kõhul peatus. Heleene lükkas mu voodile selili ja tuli ise mu peale, mind ahnelt suudeldes. Mu käed liikusid juba tema rinnahoidjate poole ja ma hakkasin neid avama, kuni ta mu peatas.

"Ma... ma ei saa. Ma ei saa."pomises ta ja tuli mu pealt maha, pead kätele pannes.

"Jah, ma saan aru. See oli... anna andeks."pomisesin samuti.

"Palun, mine ära."

Vaatasin teda hetkeks. Ma ei tahtnud Heleenet üksi jätta sellises seisus, kuid läksin siiski. Austasin tema soovi ja läksin tagasi oma tuppa, kus ma üritasin magama jääda.

_

"Lootus" on väljas! See asub @SophiaClarkson'i profiilil. :)