Pettumuslik[l. hemmings]

27.

Heleene

Sisenesin kohvikusse ja nägin Calumi juba akna aluses lauas mind ootamas, kohvi tass käes. Ta tõusis kohe püsti, kui mind nägi. Jalutasin laua poole ja panin jope tooli seljatoele, istusin maha.

"Hei. Juba tellisid kohvi?"ütlesin ma.

"Jah, mõtlesin, et tellin ära. Ega sa vastu pole?"

"Ei ei. Millest sa tahtsid rääkida?"

"Sinust ja Luke'ist."pomises Calum.

"Ma..."alustasin ma.

"Nii et teie vahel ongi midagi?"küsis Calum, hääles süüdistus ja silmis pisike valu. Tal olidki tunded.

"Mitte selles mõttes. Noh, me pole paar või nii. Me lihtsalt..."

"Seksisemud?"

Ahhetasin."Ei Calum."

"Mis asi te siis olete?"küsis ta juba vihasemalt.

"Calum, ma ei tea ise ka. Meie vahel onju paar suudlust, kuid see on ka kõik. Ausalt. Ma ei osanud isegi mõelda..."

"Et mul võivad ka tunded olla?"

"Just. Ma tunnen end nüüd nii halvasti."pomisesin enda nina alla.

Ta ei vastanud midagi. Ehk oligi parem, kui ta vaikis.

"Tead, arutame seda hiljem. Tellime midagi."ütles Calum ja ma tõstsin pea.

"Hea küll. Ma võtan ainult salati, mul pole hetkel isu."

"Oled kindel?"küsis ta ja läks leti poole, et tellimus sisse viia.

"Jah. Ma sooviks tegelt segumahla ka."

"Okei."ta naeratas ja rääkis leti taga seisva neiuga, kes talle elavalt naeratas.

Mõne hetke pärast oli ta tagasi ja istus mu vastu toolile.

"Ma ei saa teist aru."ohkas Calum.

"Usu mind, ka mina ei saa. Luke ei solvagi mind enam ja mulle see meeldib. Ta on rohkem... hoolitsev."

"Hoolitsev?"

"Jah. Ta hoolitses mu eest, kui ma leinasin ja natuke haige olin."naeratasin, kui seda rääkisin.

"Ja mina?"küsis Calum.

"Sa oled mulle nagu sõber. Mitte nagu, vaid sa oledki. Ma ei suuda sulle enamat pakkuda. Anna andeks."

"Mõistan. Natukene. Südant ju ei saa sundida."ta manas naeratuse näole. Just nimelt manas.

Naeratasin õrnalt ja nägin, et meie tellimused tulid. Rüüpasin segumahla ja võtsin salatit, mis polnudk seekord nii hea, kui olin lootnud. See oli rasvane. Sõin natuke ja jätsin salatilehed puutumata.

"Sulle ei maitse?"küsis Calum.

Raputasin pead. "Mitte eriti."

"Tellin midagi muud?"

Peale pikka mõtlemist otsustasin juustukoogi kasuks, mis hiljem osutus väga heaks koogiks. Oleksin isegi veel ühe tellinud, kuid ma ei tahnud Calumi raha raisata.

"Aitäh sulle. Sa oled tõeline sõber. Sa mõistad ja..."ütlesin ma.

"Milleks siis sõbrad on?"küsis ta õlakehitusega ja naeratas.

Naeratasin vastu ja jõin ära viimase lonksu segumahlast.

_

Avastasin just praegu, et pole miskipärast seda peatükki avaldanud :/ Vabandust! Aga jah, nüüd siis avaldan.