Pettumuslik[l. hemmings]

16.

Kõik oli must. Mustas riietuses inimesed. Pisarad.

"Ma olen täiesti üksi."nuttis ema ja ma kallistasin teda.

"Ei ole ema. Mina ja Caroline oleme sulle toeks. Ära unusta, et ka Caroline vajab tuge. Ta kaotas oma ema."

Üritasin pisaraid tagasi hoida, kuid see oli üpris raske, kui inimesed su kõrval nutavad. Soovisin praegu, et Luke oleks kaasa tulnud, siis poleks see ehk nii raske. Ta oli hea lohutaja.

Luke oli mu siiski lennujaama viinud ja ära saatnud. Ütlesin talle, et ma tahan üksi olla. Nüüd kahetsesin, et ma olin üksi tulnud.

Inimesi tuli üha rohkem ja rohkem. Ma poleks kunagi arvanud, et mu õel nii palju sõpru oli. Kõik avaldasid kaastunnet ja ma ei suutnud isegi "aitäh" öelda.

Pigistasin kirja oma pihus ja üritasin mõelda, et ta on siin ja me polegi nii üksi nagu ema arvab. Paariks minutiks suutsin seda isegi uskuda.

Tundsin, kuidas mu telefon taskus suriseb ja ekraanil vlkus Luke. Kõndisin natuke eemale ja võtsin kõne vastu.

"Hei."ütlesin vaikselt. Kahtlesin, kas ta üldse kuulebki mind.

"Hei. Kas sa... oled kohal?"

"Jah. Ma soovin, et sa oleksid kaasa tulnud."sosistasin ma.

"Kullake."sosistas ta vastu.

"Kõik on okei. Ma jään paariks päevaks ema juurde ja siis tulen koju."

"Hea küll. Ma tulen sulle lennujaama vastu, sa ainult helista."

"Jah."

"Okei."

Sellega lõpetasime kõne ja ma liikusin tagasi rahva poole. Ma ei kuulnud matuse algusest sõnagi, kuni öeldi minu nimi. Olin tahtnud kõne pidada, kuid mu sõnad olid justkui peoga pühitud, ma ei mäletanud midagi, seega mõtlesin koha peal kõik välja.

***

Istusin autosse ja toetasin pea roolile. Hingasin sügavalt sisse-välja enne kui auto käivitasin. Ma ei sõitnud ema poole, vaid järve äärde, kus ta andis mulle lubaduse mind mitte kunagi jätta. Ma lihtsalt tundsin, et pean sinna minema.

Peatasin auto paar kilomeetrit järvest eemal, ma tahtsin jalutada, ma vajasin aega, et järgi mõelda ja ma tahtsin üksi olla.

Võtsin taskust telefoni ja lülitasin selle välja. Ma ei tahtnud ühtki kõnet, isegi mitte Luke'i oma.

Ma ei teadnud, kuidas ma selle tundega edasi elan. See oli valus, piinav. Eriti kui mõelda, et ta tappis ennast ise. Seda tunnet oleks olnud isegi parem taluda, kui ta oleks auto alla jäänud või midagi sarnast. See, et ta seda ise tahtis, ei mahtunud mulle kuidagi pähe. Ta oli nii noor, elu alles ees. Ta poleks tohtinud oma probleemide ees põgeneda ning ta oleks pidanud mõtlema oma tütrele, Caroline'ile.

Okei, lõpeta oma õe süüdistamine, ütlesin enesele mõttes. Olin ju lubanud teda mitte süüdistada, kuid ma tegin seda ikkagi. Võib-olla teeb seda isegi ema ja Caroline.

Jõudsin niimoodi mõtiskledes järveni. Päike sillerdas ja lõi järve peale igasugu kujutisi ja mustreid.

* Mälestus *

"Elisabeth, vaata, ma ujun!"hüüdsin õele järves ja ta naeratas mulle kaldalt.

"Sa oled tubli! Aga tule nüüd välja, sa võid külmetada. Me saame ema käest sugeda."ütles ta ja ma tegin, nagu ta käskis.

Ujusin kaldale, kus õde mulle rätiku ulatas ja ma ennst sellesse mässisin. Kuivatasin ennast ära ja panin jalga pikad püksid ja särgi selga.

"Elisabeth, luba mulle midagi."laususin vaikselt.

"Mida iganes, õeke."ta naeratas mulle ja pani oma käe mulle õlgadele.

"Luba, et sa ei jäta mind mitte kunagi."vaatasin talle silma.

"Luban. Luban sind igavesti kaitsta ja armastada."

Ta kallistas mind ja ma naeratasin. Teadsin alati, et saan oma õde usaldada.

* Mälestuse lõpp *

Kõndisin tagasi autoni ja istusin sisse. äivitasin auto ja sõitsin tagasi kodu poole, ema juurde.